Konstantin Pätsi ja Mart Laari dilemmad

Konstantin Pätsi roll Eesti ajaloos on nii vastuoluline, et inimesed jagunevad ühelt poolt riigivanema andunud toetajateks ja teisalt vihasteks kriitikuteks. Võiks aga hoopis tõdeda, et meil oli justkui kaks erinevat Konstantini. Noor Päts lõi 1918. aasta hilissügisel rusikaga vastu lauda ja teatas, et ei mingit kompromissi kommunistidega, vaenlasele tuleb relvaga vastu astuda. Algas Eestile riikluse toonud Vabadussõda.

Teine Päts oli autoritaarne, vananev, mugav meesterahvas, kes pidas end ilmeksimatuks rahva isaks. Ta ei kuulanud kedagi ja otsustas kommunistidega kompromissile minna, mis lõpetas 51 aastaks Eesti iseseisvuse alandava hääletu alistumisega.

Noor Mart Laar otsis ajaloolist tõde ja ei häbenenud seda ka soveti režiimi ajal kuulutamast. Vabaduse tuultes tunnetas Laar koos Tartu ülikooli kamraadidega kohe uusi võimalusi. Üleriikliku tuntuse tõi Laarile okupatsioonirežiimi inimsusvastaste jubeduste kirjeldamine 1941. aasta sündmustest. Sellega kaasnes soveti prokuratuuri algatatud kriminaalasi. Rahvas asus Laari kaitsele, sest igaüks tundis eneses: nüüd on aeg, tõde tõusku, vale vajugu.

Peaministriks saades ütles Jaan Kross, et Laari ainukene häda on tema noorus, aga selle vea parandab aeg. Laar ei kartnud, ta isegi ei osanud tunda poliitilisi riske ja viis oma isiklikule populaarsusele mõtlemata kiiresti läbi kõik vajalikud ja valulised reformid. Laar julges otsustada ja teha valikuid. Need on omadused, millega tänaseid poliitikuid Jumal väga vähe on õnnistanud. See oli riigimehelik käitumine, mis andis Eestile hoo mille järelkajasid siiani tunneme.

On tõsi, et Laari poliitiline karjäär mingist kohast katkes. Laari kolmas tulemine jäi ära. Võib-olla mõlkus Laari hinges kusagil sügavamal just see kolmas tulemine, kui Isamaaliit otsustas Res Publicaga liituda. Oli ju mõlemas erakonnas küllalt kahtlejaid, aga saladus ei ole see, et Laar oli Juhan Partsi kõrval üks ühinemisidee mootoreid.

Kõik hakkas hoopis kiiva kiskuma, IRL muutus vaikselt hägusa maailmavaate ja populistlike hüüatustega valitseva Reformierakonna puudliks. Isamaa osa uues erakonnas taandus kampsunites kibestunud lahkujateks. Paljud vanad Laari kaasvõitlejad hakkasid teda reeturiks pidama. Selles olukorras valmistus Laar vargsi soliidsele Euroopa või NATO ametikohale lahkuma. Kuid siis tuli vahele raske haigus.

Täna otsitakse Laarile mugavat kohta taandumiseks. Kohta, mis peab arvestama tema kaalu Eesti kaasaegses poliitikas. On rumal arvata, et selle taga ei ole poliitikute külma arvestust ja meie poliitkultuurile omast tsunftisisest kombineerimist. Seetõttu on küsitav, kas Laari asumine Eesti Panga nõukogu esimehe kohale on ka talle enesele väärikas taandumine. See ongi küsimus.

Eesti Panga presidendi valimised

Ei ole saladus, et praegune Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik andeka juhi ja ausa inimesena suutis tüürida keskpanga poliitilise kontrolli alt sõltumatusse vette. Enne keskpangale uue juhi valimist kujundas ta spetsialistidest asjatundliku nõukogu, kus mõned parteisõdurid sõltumatust eriti lahjendada ei suutnud. Lisaks vahetas ta välja asepresidendid, et muutused uue juhi tulekul võimalikuks saaks.

Erinevalt Eesti poliitikas kujunenud kultuurituse tavadest, ei teinud Männik suuri ja tühje sõnu kui teatas, et Eesti Panga presidendi valimistel tuleb lähtuda sellest, mis oleks kõige kasulikum Eestile. Oli avalik saladus, et Andres Lipstok selles ametis osutus nõrgaks. Asjaosalised teavad, et seda tunnistas ka näiteks Siim Kallas. Lipstok ise ei teinud veel 2000. aastal sellest mingit saladust, et talle pakuti kandideerida Eesti Panga presidendiks, kuid ta ütles sellest kindlalt ära. Lipstoki sõnul nõuab see ametikoht makromajanduslikke teadmisi mida tal ei ole. 2004. aastal ei olnud aga Reformierakonnal paremat kandidaati keskpanka juhtima saata.

Männik suutis veenda kandideerima keskpanga presidendi kohale Ardo Hanssonit, ilmselt üldse parimat meest, kes meil võtta oli. Siim Kallas asus väga selgelt toetama Andres Sutti. Andrus Ansip ei teinud samas absoluutselt mitte midagi Jürgen Ligi reaalseks toetamiseks. Kallas oli see-eest väga aktiivne. Just Kallas võttis noore Suti 1992. aastal Eesti Panka tööle, kus möödus kogu tema karjäär. Kallas ja tema soosiku isa, tänaseks meie seast lahkunud Toomas Sutt, olid seotud noorpõlve sõprusega Tartu ülikooli komsomolikomitee kaudu. Ja Kallas eelistab isiklikke suhteid alati üle kõige.

Kuid nagu ikka, eelistab Kallas ajada asju ka teiste kätega. Sutti kandidatuuri püüdsid ära rääkida nii Kallase kabinetijuht Henrik Hololei, minister Rein Lang kui ka advokaat Jüri Raidla. Kallase lausa paanilistest jõupingutustest saada keskpanga etteotsa sobilik kandidaat kumas paljudele aimdus, et keskpangas on midagi väga varjata.

Tegeliku toetuseta, kuid alati endast heal arvamusel rahandusminister Ligi ei jõudnud isegi trikoovooru. See oli Ligile suureks löögiks ja oma isiklikku kibestumist ei varjanud ta kellegi eest. Kuid seda oli nõukogul kerge tõrjuda väitega, et isegi Ligi oma erakonna kõik juhtfiguurid ei toetanud teda.

Edasine on teada. Sõltumatu nõukogu valis kindlalt Eesti Panga presidendiks Ardo Hanssoni. Nii Männik kui ka Hansson on rõhutanud Eesti Panga maine parandamist ja avatust.

Mis olid need Kallase luukered, mida tuli iga hinna eest kapis hoida, on samuti hakanud selguma. Ardo Hanssoni pretsedenditu vabandamine VEB-fondi petukirja eest, millega kanditi Moskvast Vnešekonombankist välja 32 miljonit dollarit Eesti ettevõtete raha kahtlase taustaga Vene ärimehele. Sama pretsedenditu on kõigi selle teemaga seotud dokumentide avalikustamine. See lugu ei ole veel kaugeltki lõppenud, pidevalt laekuvad uued faktid teevad kahjuks niigi koledat pilti aina koledamaks.

Kuid Eesti Pangas võib olla veel saladusi, mille ilmsikstulek ähvardaks purustada endiste keskpanga saladuste valvurite hiilgava karjääri ja muretu elu. Kaalul on väga palju.

Laari valik

Selles olukorras on eelkõige Reformierakonnal ja teda toetaval ärieliidil esmane ülesanne lõhkuda tandem Männik–Hansson. Kuna Männikul on aeg nõukogu esimehe kohal lõppemas, langes valik loomulikult temale. Ilmselt ei söandanud Reformierakonna ringkonnad siiski avalikult oma kandidaati praeguses olustikus esitada. Poliitkombinaatorid läksid välja sellele, et teha ettepanek raskest haigusest kosuvale Laarile.

Muidugi ei sobi selge ja terase mõistusega Laarile ette heita tervist. Kuid lisaks sellele, et Riigikogus ei ole mõeldud puuetega inimeste töötingimustele, on ta hea inimesena siiski mõjutatav ja suunatav keskpanga nõukogu esimehena. Näiteks selles suunas, et igapäevast praktilist tööd võiksid aidata teha parteilastest nõukogu liikmed, kelle osatähtsus samuti aja jooksul suureneda võiks.

Valitsuskoalitsioonis selgelt puudlirollis IRL-i juhtfiguurid said aga hea võimaluse Laari auavaldustega parlamendist väljatõrjumiseks, et seejärel viimasedki kampsunitest umbrohulibled kiirelt välja juurida. Kes oleks keelanud IRL-il oma teenekale juhile ja auesimehele luua lähiajaloo uurimisasutus või vastav fond või muud säärast, kus Laar meid oma ajaloo uurimise ja raamatutega rõõmustada oleks saanud?

Kolmandaks jääb Laari surumisega Eesti Panga nõukogu esimeheks ikkagi ühiskonnale mulje, kui võimuliidu püüdest vahepealne sõltumatuse kasv lämmatada parteilise kontrolliga. Isegi kui see täiesti nii ei ole, on siin tähtis pigem see kuidas praeguses olukorras asjad näivad. Selle taustal kõlab äärmiselt ebaõnnestunult Urmas Reinsalu väide, et Laar jääb poliitikas ja IRL-is kindlasti aktiivselt edasi tegutsema.

Seega jõuame tegelikult tõdemuseni, et Mart Laar võiks ise end taandada Eesti Panga nõukogu esimehe kandidaadi rollist ja minna ajalukku tõelise riigimehena. Teiseks on need, kes hääletavad Laari keskpanga nõukogu esimeheks, tegelikult talle pahasoovijad, kelle kavatsuste siiruses peab tõsiselt kahtlema. Et mitte korrata Konstantin Pätsi isiksuse kahest ajaloolist käsitlust, oleks Laarist soliidne ja tark ise pakutud ametist loobuda. Vastasel korral saab ta veel loota ainult oma heasoovitajatele, kes ta kandidatuuri vastu hääletavad.