Missugused on siis vastanduvad pooled? Klassikaliste religioonide põhiseisukohad on enam-vähem teada või vähemalt kergesti väljauuritavad, veidi raskem on rääkida neile oponeeriva poole usulistest veendumustest, mis ilmselt nii kompaktset tervikut ei moodusta.

Püüaks kaardistada tänapäeva arvutiusu (küllap paljudele Delfi lugejatele struktuurilt ilmselt kõige selgemini välja joonistunud tänapäevane religioon), mõningaid pidepunkte, mis iseloomustavad. Mõned seosed: kirikupea võiks olla Bill Gates, Eesti piiskop — Linnart Viik, reformaator — Linus Thorvalds, preester — arvutiguru, altar — arvuti, piht — jututuba, ketser — häkker, usuhull — arvutisõltlane.

Nii nagu iga religioon on suhtestab ka arvuti paljusid inimesi ühiskonnaga, annab nende elule mõtte, silmaklappidega uskujaid sunnib naeruvääristama teistsugustele väärtustele orienteeritud religioone. Ka selles vallas käib “kirikute” omavaheline kemplemine (laiutav Microsoft kipub väiksematele liiga tegema jne). Tegemist on polüteistliku (kohati isegi animistliku) süsteemiga, kus jumalusi ja vaime on palju: Turg, Infotehnoloogia, Internet jne.

Samasugust religioosset skeemi saab üles ehitada ka kaubanduse, spordi, söögitegemise või kodunduse kohta. Mitmed religioonipsühholoogid ongi veendunud, et religiooni osakaal inimeses on eri aegadel suhteliselt konstantne, muutub vaid vorm. Suurimaks probleemiks ongi tänapäeval religiooni üles leidmine.

Kui teatud religioon või religioossed elemendid on ühiskonnale või omavahel suhtlevale grupile üldised, ei eelda nende omaksvõtmine mingi otsuse langetamist. Vastavaid vaateid käsitletakse siis sageli ainuvõimalikena, alternatiivseid maailmavaatelisi võimalusi peaaegu ei arvestata ning teistsugusega enda kõrval ei taheta leppida. Tänapäeval väljendub see sageli traditsioonilisema religiooni kuulutamises mitte arvestatavaks ja ebatõsiseks maailma nägemise viisiks.

Samas iseloomustab ka traditsioonilistest religioonidest lähtujaid oma väidetes sageli ülbus, soovimatus pidada dialoogi ning suutmatus enda poolt aktsepteeritud religioosseid elemente teistesse maailmavaatelistesse taustadesse tõlkida. Eriti kitsid kipuvad nad olema lunastuse jagamisega väljapoole oma religiooni.

Kuidas ikkagi jõuda konstruktiivse dialoogini? Eelduseks kindlasti vaadete vastastikune tunnustamine religioonidena ja mitte liiga suur üldistamine. Kindlasti on see võimalik ka Delfis, kui mitte enne, siis kolmandal neljandal päeval pärast vastavateemaliste artiklite ilmumist.

On väidetud, et religiooni proovikiviks on selle tugevus elu otsustavatel momentidel, mis on seotud näiteks surma, vapustuse või haigusega. Tundub, et arvutireligioonil neil juhtudel veel vähemalt esialgu midagi erilist pakkuda ei ole. Ehk tuleks siingi midagi üle võtta traditsioonilisest polüteismist või animismist? Näitena meenub film mõne aasta taguselt visuaalse antropoloogia festivalilt Pärnus, kus Aafrikas kohalikud käsitöölised valmistasid kirste, millele andsid mobiiltelefoni, modemi ja ka klaviatuuri kuju.

Toomas Jürgenstein on Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja