Toomas Jürgenstein: Virtuaalne religiooniõpetus
Kui äärmused välja arvata, siis on klassis toimuv arutelu suhteliselt sarnane Delfi usuteemaliste artiklite kommenteerimisele. Küllap on inimese usuliste seisukohtade formeerumine ka varasemas ajaloos ikka ägeda usulise diskussiooni saatel käinud, olgu siis reaalsete vastaste või iseendaga.
Mind on näiteks pannud imestama virtuaalvaidluste paralleelid 17. sajandi Inglismaal kirjutatud populaarse vaimuliku raamatuga, John Bunyani “Palveränduri teekonnaga”.
Nii võib avastada kommenteerijate seas mitut Bunyani poolt kirjeldatud tüüpi: palju rääkiv, kuid mitte midagi ütlev Seletaja, temaga sarnane Lobamokk, üleolevad Ateist ja Ilmatark, tavaliselt ilmub välja ka hiid Meeleheide, kellest on tunda, et ta vahel läbi ekraani tahaks kallale söösta. Aeg-ajalt võib lugeda ka Argpüksi, Põrnitseja ja Patukoti mõtteid, kes aga on episoodilised tegelased ja eriti ei domineeri.
Bunyani võtmefiguuri, Kristlast, ei kehasta virtuaalruumis sugugi mitte vagajuttu või katekismuselauseid kordavad tüübid, vaid pigem rahulikult ja kindlalt oma maailmavaadet järgivad kommentaatorid — tõdede paljusust peame postmodernistlikus maailmas tahes-tahtmata tunnistama.
Kommentaaride kulgu võib vaadelda omamoodi virtuaalse rännakuna Taevalinna ehk tänapäevasemalt Tõe poole. Kuna rännak on virtuaalruumis, pole selles riski, sest teekonna saab ikka ja jälle läbi teha. Tavaliselt väsitakse, tüdinetakse või lastakse end vastaste argumentidest nurka suruda.
Bunyani klassifikatsiooni alusel osututakse Mõistmatuks, lõpetakse vaidlus Upsakana või pööratakse Kartlikuna tagasi.
Muidugi on tegemist mänguga. Virtuaalmaailmas on aga elu ja mängu piirid hägusad, mäng võib reaalsest elust kaalukamakski muutuda, näiteks õppimist või tööd segama hakata.
Samas võib selline virtuaalne mäng osutuda nii mõnelegi usuinimesele ainsaks ehedaks kontaktiks väljaspool kirikut seisvate mõtetega, mis aitab tal oma mõttemaailma avardada ning oma korrigeerida. Näiteks saaks tulevane religiooniõpetaja siit kooliks väärtusliku kogemuse.
Samas on ka palju neid, kellel kokkupuuted usklike või lihtsalt religiooni üle mõtelnud inimestega nullilähedased on. Kommentaaride mõjutusel vaevalt, et keegi end religiooniga on sidunud, küll aga võib olla muutnud suhtumist religiooni.
Siit võiks tuletada ehk ka peaaegu ainsa kooli religiooniõpetuse jaoks kehtiva misjonieesmärgi, kus maailmavaateline mõjutamine minu meelest kurjast ei ole — viia õpilased arusaamiseni, et religioon on tõsiselt võetav elusfäär.
See põhimõte kehtib kindlasti ka vastupidi: paljudele usklike arvates on mitteusklike argumendid siiani nõukogudeaegse kosmoselende Jumala olemasolu eitamiseks kasutanud ateismi tasemel. Tegelikkuses on ka mitteusklikkuse põhjenduseks olemas tõsiseid mõttearendusi, mida iga mõtlev usklik peaks tunnustama.
Dialoogilise religiooniõpetuse omaksvõtmine virtuaalmaailmas on kindlasti üheks argumendiks ka selle õppeaine kohustuslikuna kooli sisse viimise toetuseks. Esialgu aitaks ehk ühest kohustuslikust nädalatunnist kolme aasta kohta, kuid valikainena peab õpilasele jääma kindlasti võimalus seda igal aastal õppida.
Toomas Jürgenstein on Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja
