Toomas Jürgenstein: Varjatud õppekava

Olen ikka kooli lõpetamisele järgnevat aega tunnetanud omamoodi leinaajana. Ajakirjandusest loen küll hoogsatest lõpupidudest ja omapärasest kingitusest klassijuhatajale, ent mulle kui õpetajale on siiski kõige olulisemad mõtted, mida olen kuulnud lõpuõhtutel noortelt. Sel aastal jäin mõtlema meie koolide varjatud õppekavade üle.

Kasutan oma religiooniõpetuse ja ka filosoofiatundides mitmete teemade käsitlemisel William Raeperi ja Linda Smithi õpikut „Pilk ideede maailma“, mille kirjastus Koolibri 2003. aastal eesti keelde tõlkis. Selle õpiku viimases peatükis kõneldakse koolide nn varjatud õppekavast, mis suunab oluliselt õpilase mõtlemise kujunemist. Varjatud õppekava analüüsitakse järgmiste küsimuste abil (lk 200):

*Kui kool nõuab koolivormi, mida siis sellega õpetatakse?
*Kui õpetajat on keelatud kutsuda eesnime pidi, siis mida sellega õpetatakse?
*Kui õpilased istuvad pingis ühekaupa, mida siis sellega õpetatakse?
*Kui enamiku tunde sisustavad õpetajad ja õpilastel on vähe sõnaõigust, mida siis sellega õpetatakse?
*Kui õpilastele ei räägita nende kirjalikest kodutöödest, mida siis sellega õpetatakse?

Ehkki õpikus toodud küsimused on esitatud inglise koolisüsteemist lähtudes, võib kindlasti nõustuda ideega, et õpilaste mõtlemise kujunemisel on oluline osa koolides valitsevatel struktuuridel ja tavadel.

Kindlasti on oma varjatud õppekava igal koolil, kuid küllap ka riigil. Keskenduksingi lõpuõhtu vestlusi meenutades kahele õpilaste tähelepanekule, mida saaks ettevaatlikult laiendada kogu Eesti haridusele, need on:
*dialoogi vältimine;
*konkurentsi domineerimine koostöö üle.

Vahel kipume unustama, et tänased gümnaasiumilõpetajad on juba 19-20-aastased. Neisse peaks suhtuma kui täiskasvanuisse, st neid tuleb võtta partneritena. Kui õpilastele ei anta õppeprotsessi kohta selgitusi ja tagasisidet ega võimaldata küsimusi esitada ja ettepanekuid teha, siis kaob partneriga usalduslik side. Kaob ka teatud osa austusest haridussüsteemi vastu.

Olgu näiteks selle aasta ilmselgete puudustega matemaatikaeksam. On olnud väga palju signaale, et ülesannete sõnastus oli ebaõnnestunud, raskusastme poolest keerulisem möödunud aastate omadest jne. Tegijatel juhtub, ja normaalne oleks olnud astuda kritiseerijatega dialoogi, esineda selgitustega õpilaste ees vms.

Eksami korraldajad õpilaste poole ei pöördunud. End eksimatuks pidavat institutsiooni tahavad partneriks aga vähesed.

Õpilaste jutust lugesin välja ka mujal kerkinud küsimuse, mis puudutab riigieksamite töödega tutvumise võimalust. Õpilane ei näe oma riigieksami tööd pärast parandamist, ainus võimalus tööd näha on hinde vaidlustamine, st õpilane vaidlustab töö, mida ta näinud ei ole. Tegelikult peaks dialoogi soosima vastupidine lähenemine: õpilane tutvub parandatud tööga ja siis vajadusel apelleerib.

Koolis kipuvad sageli arvuliselt mõõdetavad väärtused ülekaalukalt domineerima: riigieksamite keskmised, olümpiaadi tulemused, kõrgkooli sissesaajad jne. Mõõdetamatud ja raskesti mõõdetavad väärtused, mis sageli nõuavad sama suurt tööd, jäävad tahaplaanile.

Küllap ongi konkurents edasiviiv, kuid domineeriva üldprintsiibina hakkab see lõhkuma koostööoskusi ja dialoogi. Noored, kes konkurentsis alla jäävad, löövad käega ja on kergesti haavatavad. Närvilised on ka õpetajad, kes tunnetavad, et nad konkurentsis ei püsi.

Koostöö, mis tähtsustab dialoogi, tähendab avatud lähenemist: vastastikuseid väiteid kuulatakse ja ollakse valmis oma seisukohti korrigeerima. Dialoogis kujuneb sageli tolerants, mõistmine. Sellisest lähenemisest on tänapäeva kooli varjatud õppekavas aga suur puudus.