Toomas Jürgenstein: Vääritud võrdlused

Mäletan, kuidas kord nooruses rääkisin endaga koos palvetanud fundamentalistlike vaadetega kristlasele parapsühholoogiast, mis minu tookordse arusaama järgi rääkis Kristuse õpetusest teiste sõnadega, ja imestasin, miks minu vestluskaaslase nägu üha pikemaks venis. “Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga (2Kr 6:15)?” leidis mu vestluskaaslane oma negatiivsele suhtumisele kiiresti põhjenduse Piiblist.

Võrdlused ning paralleelid eri maailmavaadete, usundite ja kirikute vahel ning isegi nende juurte väljatoomine võivad olla nii solvanguks kui komplimendiks. Näiteks meeldib karismaatiliste koguduste liikmetele nende sarnasuse rõhutamine algkristlusega ja maausuga tegelejaile aga paralleelid eestlaste muinasusuga, samas pole kumbki pool vaimustatud, kui neid käsitleda suhteliselt sarnaste uusšamanistlike liikumistena.

Võrdlused ja üldistuse sünnivad kergemini, kui usundeid vaadelda koos, mitte ühekaupa. See küsimus kerkib kindlasti ka religiooni õppimise ja õpetamisega seoses. Usundite vaatlemine läbi nendes esinevate mõistete ja teemade nagu jumal(ad), inimese positsioon ja võimalused, surm, usulised talitused, eetika, usuline elu jne tundub esimesel pilgul väga ahvatlev ning nii saadud üldpilt usundimaailmast näib olevat objektiivne, mis ei eelista ühtegi religiooni. Samas on üksikuid religioone nii üsna tülikas õppida ja üldistusteks või siis paralleelide väljatoomiseks vajalikud teadmised ning arusaam usunditest jääb sageli suhteliselt pealiskaudseks.

Eesti noorema põlve teoloog Alar Helstein toob oma arutelus “Elavast ja surnud Jumalast” selgelt välja kaks võimalust lähenemisel mõistele “Jumal”. Ta kirjutab: ”Näib, et sellealases mõtlemises on võimalik eristada kaht metodoloogilist suundumust. Neist esimene püüab tungida mõiste “Jumal” olemusliku sisuni sel teel, et üritab vabastada selle mõiste kõikidest erinevatest kultuuriruumidest tingitud tõlgendustest ja filtreerida välja midagi sellist, mis oleks möödapääsmatult ja muutumatult eeldatud kõikides erinevates tõlgendustes. Teine suundumus näib aga eeldavat, et mõiste “Jumal” on sedavõrd üldine, et sellel lihtsalt puudub keeles kindlalt fikseeritav põhisisu ning see mõiste omandab mõtte ja tähenduse üksnes ja ainult konkreetses kultuuris ning seda on seega võimalik uurida ainult selle kindla kultuuri raamides. Tinglikult ja üsnagi suurte mööndustega võiks esimest nimetada religioonifilosoofiliseks ja teist teoloogiliseks suundumuseks, kuigi mõlemas nimetatud valdkonnas on esinenud mõlemat lähenemisviisi.”

Suhtumisel religioonidesse olen kohanud mõlemat Alar Helsteini poolt välja toodud võimalust. Tundub, et Eesti ühiskonnas näib praegu enam domineerivat ja sageli lausa nõutud olevat religioonifilosoofiline lähenemine. Samas võib see osutuda üsna abituks, kuna puudub arusaam ja kogemus usunditest sügavuti ning arutelude käigus tekib lahja süntees vaid väliste vormide tasandil. “Taoism — Shit Happens; Confucianism — Confucius said: “Shit Happens”, …. ” laadis tehtud üldistused on teatavates piirides päris head ja vaimukad, kuid kusagilt maalt tekib vajadus sügavama analüüsi järele ning selleks jääb sageli puudu just teadmistest.

Sedasama olen kogenud ka oma lõpuklassi õpilaste religiooniteemalisi esseesid lugedes. Mõtted, tähelepanekud ja kriitika konkreetsete usuliste nähtuste kohta on üldreeglina kihvtid, kuid häirib püüe iga hinna eest tuua võrdlusi ja paralleele, mis kipuvad teadmiste puudumisel mannetuks jääma. See on ka arusaadav, sest põhikoolis on vaid vähesed religioonialaseid teadmisi saanud.