Toomas Jürgenstein: Usust ja õnnest

Suvise puhkuse ajal jääb vahetevahel näppu ka raamaturiiuli tagumises reas seisvaid teoseid. Nii sattusin lugema „Vastuseid usklikele”, mis on võitlevalt ateistlik raamat, eesti keeles välja antud 1964. aastal.

Esmalt avastasin, et seda võib lugeda nagu nalja- või põnevusjuttu. Seal küsitakse: „Kui ei ole jumalat, kes siis juhib kõike ümbritsevat (tahtmatult meenub M. Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ esimene peatükk)? Räägitakse, et rakettide ja sputnikute väljasaatmine kummutab religiooni. Kuid võibolla tungis inimene kosmosesse jumala heaksarvamisel? Kui Kristust ei ole olnud, kuidas siis sai tekkida kristlus? Kui maailma ei loonud jumal, kuidas ta siis tekkis? Kas maailm eksisteerib igavesti või hukkub aegade jooksul?“

Need küsimused saavad selles üllitises põhjalikud, naljakad ja ka kurvad vastused. Mõtlema pani mind aga mitmest vastusest läbikumav väide, mida esitatakse sageli ka tänapäeval — religioosne inimene on sügavalt õnnetu ja vastuoludes vaevlev isiksus.

Uuringud näitavad justkui vastupidist. Laialt on refereeritud Eurobaromeetri 2005. aasta uurimust, mille kohaselt on Eesti Euroopa kõige sekulariseerunum maa, kus ainult 16 protsenti usub Jumala olemasolu. Seega peaks raamatu „Vastused usklikele“ kohaselt olema eestimaalased päris õnnelikud.

Samas võis hiljuti lugeda eestlastest kui kõige rahulolematutest ja õnnetumatest inimestest Euroopas. The European Happy Planet Index koostas Euroopa riikide edetabeli, milles reastas riigid selle järgi, kuidas need suudavad oma elanikele õnnelikku elu pakkuda. Pingerea koostamisel arvestati kodanike rahulolu eluga, keskmist oodatavat eluiga ja ökoloogilist jalajälge.

Euroopa kõige õnnelikum riik oli selle uuringu järgi Island, millele järgnesid Rootsi ja Norra. Kolmekümmet riiki käsitlenud uuringu järgi on Eesti kõige õnnetum riik. Enam-vähem analoogilise tulemuse andis 2006. aasta maailma õnnelikkust käsitlev uuring. Sotsiaalsete uuringutega tegeleva organisatsiooni The New Economics Foundation´i andmetel asus Eesti 178 riigi hulgas tagantpoolt viiendal kohal — ühe koha võrra madalamal Venemaast, kuid eespool Kongo Demokraatlikust Vabariigist, Burundist, Svaasimaast ja Zimbabwest.

Tõenäoliselt oleks esialgu ennatlik väita, et pelgalt religioossus teeb õnnelikuks, kuid kindlasti on see üks õnnelik olemise olulisi komponente. Usk lisab inimese mõtlemisele ja tundeelule uue mõõtme, millega dialoogis saab areneda mõistus, inimene saab jagada ebaõnnestumisi ja suurendada õndsust. Vanasõna “Jagatud rõõm on kahekordne rõõm ja jagatud mure on pool muret” saab sellisel juhul kindla aluse.

Kas usklikud on ka rõõmsad? Mulle tundub, et sellele küsimusele vastamisel ei tohiks lähtuda lühiaegse ja mööduva emotsiooni kirjeldamisest, vaid tuleks vaadelda näiteid, kus rahulikkus, eneseväärikus ja rõõmus meel säilivad ka ekstreemsetes olukordades. Äärmiselt kõnekas on poola preestri Maximilian Kolbe juhtum.

1941. aasta juuli õnnestus ühel Auschwitzi koonduslaagri vangil põgeneda. Selle karistuseks pidid kümme tema kaaslast surema pikaldasse näljasurma, maetuna selleks spetsiaalselt ehitatud betoonpunkrisse. Terve päeva seisis laager päikese käes ülesrivistatult, oodates, kuni sakslasest komandant koos oma abilisega valis kümme surmaminejat. Kui komandant osutas ühele mehele, kelle nimi oli Francis Gajowniczek, karjatas see meeleheitel: “Mu naine ja mu lapsed!” Seda kuuldes astus rivist välja isa Maximilian Kolbe, kes palus end võtta tema asemel. “Ma olen vana, temal on naine ja lapsed, mul pole midagi,” ütles ta.

Ta võetigi ja heideti koos ülejäänud üheksa mehega surmakeldrisse. Kui vange nõnda karistati, siis veetsid nad tavaliselt oma viimased päevad meeleheitel üksteist rünnates ja kisendades. Seekord oli teisiti. Möödaminejad kuulsid keldrist nõrka lauluhäält. Seekord oli surevatel vangidel karjane, kes juhtis neid Jumala juurde: punkrisse heidetud mehed laulsid vaimulikke hümne.

Kui kelder paar nädalat hiljem avati, oli isa Maximilian Kolbe veel elus. Ta pea oli veidi vasakule vajunud, huultel õnnelik naeratus, pilk suunatud kaugusse. Talle süstiti käsivarde mürki ja ta suri kohe.

Üldistavalt kirjutab analoogilistest juhtudest Aleksandr Solženitsõn „Gulagi arhipelaagis“: „Aga kuidas säilitavad end laagris (oleme seda juba mitmel korral puudutanud) hardalt usklikud inimesed? Selle raamatu vältel oleme me juba täheldanud nende kindlameelset retke läbi arhipelaagi — see on nagu mingi vaikiv, nähtamatute küünaldega ristikäik. Otsekui kuulipilduja niidab hingelisi nende hulgast, kui järgmised astuvad nende asemele ja lähevad üha edasi. Meelekindlus, missugust XX sajand pole näinud! Ja kui vaba on see poosist, deklameerimisest.“

Küllap on religioon jõuallikas ja võimalus, kuidas inimesi targemaks, rahulolevamaks, rõõmsamaks ja õnnelikumaks teha. Kindlasti on see ka üks meie ühiskonna täielikult kasutamata võimalusi.