Sageli on nõnda, et üldtunnustatud faktid ei sobi konkreetse inimese maailmanägemisega. Usu sfääris võib niisuguseid näiteid leida bioloogiast, meditsiinist, astronoomiast, kuid kõige sagedamini ajaloost. Kindlasti ei seostu selline nähtus mitte ainult religiooniga, vaid on levinud laiemalt. Kuni see isikliku eripärana avaldub ja seda üldiseks ei püüta kuulutada, on tegemist igapäevaelule värvi lisava nähtusega.

Mida siis teha, kui ühiskonnas üldiselt levinud maailmakäsitlus ei rahulda? Kõige lihtsam oleks muidugi mitte üksikteadustega vaeva nägema hakata, vaid püüda kogu maailma tarkused ühte teosesse kokku kirjutada — nii nagu Aquino Thomas 13. sajandil ja prantsuse entsüklopedistid 18. sajandil seda üritasid. Tänapäeval kõikehaarava maailmakäsitluse ühtede kaante vahele panek on pigem ekstsentrikute lahendus, kuid seda vahel tehakse — Eestis võiks viimaseks selliseks katseks liigitada ehk Vigala Sassi raamatu “Estide (tšuudide) hingestatud Ilm”.

Tavalisem on protest üksiksündmuste või ajalooperioodi vastu, mida püütakse vastavalt oma veendumustele ümber kujundada. Kristlastel on selleks sageli olnud eestlaste ristiusustamisest positiivsete aspektide otsimine (ehkki sama sündmust on kasutatud teiste kirikute poolt ka katoliikluse ründamiseks), sekulariseerumise mõistmine pelgalt nõukogudeaegse pärandina jne. Taaralased seevastu püüavad sageli esile tõsta ristiusu negatiivset mõju rahvale, New Age’i pooldajad seniste religioonide ebatäiuslikkust jne. Küllap jätkub eri vaatenurkadega ajalugude kirjutamine lõpuaegadeni.

Valdavalt fundamentalistlikest religioossetest vaadetest lähtuvalt püütakse sageli muuta ka bioloogiat. Henry Morrise poolt 20. sajandi teisel poolel loodud Kreatsionismiuuringute Instituut ja selle haruorganisatsioonid eitavad evolutsiooni ja on leidnud oma vaadetele poolehoidjaid erinevate usuliste rühmituste seas. Ega asjata see teema ka Delfi aruteludel nii sageli üles pole tõusnud.

Kui üksikisiku või grupi ettekujutus reaalsusest on tegelikkusega võrreldes väga suures nihkes, võib see muutuda ohtlikuks ühiskonnale — eriti vastavasse gruppi kuulujatele. Tihti liigub paigast just ettekujutuses universumist. Olgu süngeks näiteks Taevavärava sekti kollektiivne enesetapp, kui nad 1997. aasta lihavõtete ajal püüdsid taevasse ilmunud komeedi abil rännata teise galaktikasse.

Huvitaval kombel võivad nii mõned omamoodi arusaamad viia kõigile kasulike praktiliste tulemusteni. Nii näiteks on adventistide usuliselt põhjendatud toitumistavade tulemuseks enamiku poolt armastatud Kellogsi maisihelbed ja ehkki ma pole täpselt uurinud, võib arvata, et Jehoova tunnistajatel on saavutusi veretu meditsiini alal.

Kindlasti võib analoogilist laadi teadmiste vastu võitlemist täheldada ka ilmalikus sfääris. Näiteks püütakse tihti religiooni ja selle elemente kõikjalt eemaldada: nii tunnustatakse Gregor Mendelit kui geneetika isa, kuid unustatakse, et ta oli munk, Einsteinis nähakse geniaalset teadlast, aga mitte usklikku juuti, Lõuna-Ameerika sündmustes pannakse tähele revolutsioonilist võitlust, kuid mitte seda juhtivat vabastusteoloogiat, praegust üliusklikku Eesti ühiskonda tahetakse näha praktiliselt religioonivabana jne.

Ajastu maailmapilt ehk ettekujutus sellest kuidas maailm toimib, muutub pidevalt. Paljud ei suuda leppida uute teadmiste ja teooriatega ning arvavad, et need kujutavad ohtu inimese maailmavaatele ehk arusaamale miks maailm toimib. Kindlasti näitab see ebakindlust, mille tulemuseks on trotslik ning tihti halenaljakas võitlus maailmavaateliselt vastuvõetavate teadmise eest, mida sügavam religioossus ei nõua. Postmodernistlikus ühiskonnas aga võib tendents omale sobivate teadmiste loomisest ainult süveneda.