Toomas Jürgenstein: Tegelikult oli kõik teisiti

Küllalt sageli võib diskussioonides kohata seisukohti, et kahjuks muudeti Jeesuse elu ja õpetus kirja pannes kuivaks, igavaks ning üleüldse ei saanud kirjapanijad sellest õigesti aru. Selline seisukoht tekitab loomulikult soovi need vead parandada ja tõde päevavalgele tuua.

Üheks vigade paranduse intellektuaalseks näiteks on jõulude ajal ETVs näidatud BBC suurepärane sari “Jumala poeg. Jeesuse tõeline elu”, mis pakkus laialdast taustinformatsiooni Jeesusest ja temaaegsest Palestiinast, kuid juba pealkiri eeldas, et seni pole Jeesuse elulugu õieti käsitletud.

Tihti on Kristusega seonduvaid sündmusi uudse nurga alt vaadeldud ilukirjanduses ning enamasti pakuvad niisugused tõlgendused naudingut ning tekitavad uusi mõtteid. Religiooni sfääris võib aga Uues Testamendis fikseeritud käsitlusest eemaldumine lõppeda kummalisevõitu usuliikumiste tekkega. Heaks näiteks on siin masslaulatustega tuntuks saanud Sun Myung Mooni poolt rajatud religioon, kus Moon väidetavalt Kristuse ebaõnnestunud missiooni lõpule peaks viima.

Lugesin hiljaaegu äsja eesti keeles ilmunud Marianne Fredrikssoni raamatut “Maarja Magdaleena järgi”. Pealkirjas on otsene vihje evangeeliumile (ka kreekakeelses algvariandis on kirjas evangeelium Matteuse järgi, Markuse järgi jne), soome keeles ilmunud tõlkel ongi pealkiri “Maarja Magdaleenan evangeeliumi”. Seal kirjeldatakse Jeesuse jüngri ja seksuaalpartneri Maarja Magdaleena elu ja tema meenutusi oma armastatust ja Õpetajast. Teda külastavad apostlid küll tunnustavad tema lähedasi suhteid Õpetajaga, kuid kirjutavad Maarja Magdaleena poolt kõneldu üles vaid valikuliselt, muudavad Jeesuse õpetuse üha enam meestekeskseks ja suruvad selle jäikadesse õpetuslikesse raamidesse.

Raamatut lugedes oli mu esimene mõte, et tegemist on protestiga naiste seisundi vastu kirikus — tänini pole ei katoliku ega õigeusu kirikus naisvaimulikke ametisse pühitsetud. Skandinaavias (autor on rootslanna) on nad selle vastu tundlikud: ühelt konverentsilt mäletan imeilusat norra teoloogiatudengit, kelle sõnutsi tundis end ahistatuna, kuna ta ka altari ees abielludes “ja” sõna peab mehest hiljem ütlema.

Samas ei ole küsimus naiste seisundist ristiusus sugugi mitte niisama lihtne. Selle kõrvaldamiseks kasutatakse tavaliselt naisküsimuste naeruvääristamist mõne äärmuslikult feministliku lähenemise väljatoomisega. See on aga pealiskaudne lähenemine. Teoloogidele on üldtuntud tõsiasi, et kõige varem valminud Markuse evangeeliumi lõpp on hiljem, arvatavasti teisel sajandil, lisatud, sest see eeldab kõigi teiste evangeeliumide tundmist. Üheks asendamise põhjuseks võis olla asjaolu, et algne, ilmselt naisi sündmuste keskmesse asetanud lõpp, oleks naiste autoriteeti algkoguduses liiga kõrgele tõstnud. Miks ei võiks olla Fredrikssoni raamat sellele tähelepanu juhtimine!

Tänapäev ongi näidanud, et naised suudavad vaimuliku ametit pidada niisama edukalt kui mehed. Vastuolud on tingitud eelkõige sadade aastate pikkusest traditsioonist, mille muutmine pole kerge. Küllap on õigus Saarte praostil Veiko Vihuril, kui ta paar aastat tagasi kirjutas: Tõepoolest, räägitagu euromaailmas naiste võrdõiguslikkusest palju tahes, ikkagi on raske ette kujutada naispreestreid ortodoksi mungakloostri peakirikus liturgiat pidamas.

Üks asi, mis mind Fredrikssoni raamatus siiski veidi häiris, oli liigne kaasaminek ajastu hoiakutega. Nii olid raamatus kirjeldatud sündmused sageli etteaimatavad: loomulikult oli positiivselt mainitud gnostikuid, Paulust oli kujutatud kuivavõitu dogmaatikuna, kellelt eelkõige Korintose kogudusele kirjutatud armastuse ülemlaul kõlama jääb jne.

Ajastu hoiakutesse takerdumine aga vastandub jäävale: see on ilmselt üks põhjusi, miks näiteks “Harry Potteri” lood ei tõuse kunagi “Sõrmuste isanda” kõrgusele.

Esimestel sajanditel levis palju erinevaid evangeeliume. Ehk oli just nimelt ajastulisusest hoidumine üheks oluliseks põhjuseks, miks kanoniseeriti just neli Uude Testamenti jõudnud evangeeliumi ja mitte teisi.