Tegelikult on igale inimesele omane otsida oma usule kinnitust konkreetsetest faktidest. Nii saavad paljud kristlased Piibli õigsusele kinnitust Kaifase hauast ja Siiloa tiigist Jeruusalemmas või Tacituse kirjapandust, et Pontius Pilatus Kristuse surma mõistis. Tuginetakse ka kahtlasematele tõenditele, nagu Torino surilina või Soodoma ja Komorra varemete väidetav asumine Surnumere põhjas. Ehkki ükski neist faktidest iseenesest veel Piibli andmete autentsust ei tõesta, teevad nad maailmavaatelisse konteksti paigutatuna seda ometi.

Tõeliselt vaimustavad on niisuguste teooriate kinnitused, kus autorid on midagi intuitiivselt väga täpselt aimanud. Näiteks kinnitasid 1947. aastal Egiptusest Nag Hammadist leitud käsikirjad U. Masingu oletusi Tooma evangeeliumi kohta, H. Schliemanni. väljakaevamised tõestasid möödunud sajandil, et lood Troojast ei ole paljalt müüt.

Kindlasti innustavad niisugused näited mitmeid inimesi maailma juba pikka aega vaevanud probleemidele lahendusi otsima. Otsingute entusiasmis on paljud aga kaldunud otsima tõestusi ka oma kinnisideedele: mitmete arvates paneks skeptikutel suu kinni võrku püütud lumeinimene või USA mereväebaasis rahva eest peidus oleva UFO väljatoomine. Viimast laadi lootuste loogiliseks jätkuks on paljude inimeste soov tõestada Jumala olemasolu või selle puudumist, ehk siis vähemalt näidata Piibli, mõne muu püha kirja või autoriteedi eksimatust ja ettenägevust tänapäevaste avastuste valguses. Tegelikkuses on arusaam tõestustest siiski märksa teistsugune. Toomas Paul kirjutab oma raamatus “Maise matka poolel teel”: Teoloogia tuleneb ilmutusest, induktiivsest intuitsioonist. Teoloogia aine on väliselt vaadates oletus, mida ei saa kontrollida ega tõestada millegi muu kui inimese siseelu varal. Tegelikult on samuti ka teiste maailmaseletustega, needki empiiriliselt saadud andmeist tuletatud teooriad pole kuigi suurel määral üldse kontrollitavad ja tõestatavad.…Seepärast on teoloogia, nagu iga teine maailmaseletav teadus, tõde vaid relatiivselt.

Tõepoolest, religioossete teadmiste põhisisuks on vastuste pakkumine inimese maailmavaate kohalt olulistele eksistentsiaalsetele küsimustele, millel pole tõestamisega mingit pistmist. Tõestamine võiks jääda teaduse kompetentsi, kuid tegelikult võib ka siin rääkida pigem hüpoteesidele kinnituse otsimisest falsifitseerimise või verifitseerimise kaudu. Teadusest formeerub seega eelkõige meie arusaam, kuidas meile tajutav maailm funktsioneerib ehk maailmapilt. Maailmavaate puhul olulistele küsimustele (näiteks Jumala olemasolu küsimus) pole teadusliku metoodika rakendamine võimalik.

Võrreldes inimesega on ristiusu käsitluses Jumal kõrgem kvaliteet. Iga katse teda kuidagi tõestada või raamidesse suruda taandub enamasti vaid konkreetse inimese püüdesse fikseerida täpsemalt oma ettekujutust Jumalast. Inimesed võivad Jumalat ette kujutada loodusseaduste kogumina, armastava isana või majesteetliku kohtumõistjana. Ka pühakirjas Jumala iseloomustamiseks toodud nimetused näitavad vaid teatud tendentse tema kujutamisel: näiteks kirjeldamine isikuna, eelkõige isana, näitab tema lähedust inimesele, kujutamine loojana aga mõtestab tema suhet universumiga.

Uues Testamendis on oma usule kinnituse otsija näiteks apostel Toomas, kes uskus Kristuse ülestõusmist alles tema haavu katsudes. Ometi ei pea Kristus nii tõestust leidnud usku ülimaks. Kas sa oled uskunud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes on uskunud, kuigi nad ei ole näinud! Jh.20:29.

Toomas Jürgenstein on Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetaja