Toomas Jürgenstein: Südameusk on vasakul
Stereotüüpide hulka ei kuulu mitte ainult religioosse inimese käitumis- ja vaimulaad, vaid ka tema poliitilised eelistused. Arvatakse, et religioon seondub põhiliselt parempoolsusega.
Sain selle aastal oma õpilastelt jõulukingiks Giovanni Guareschi raamatu „Don Camillo väike maailm“. Olen imestanud, miks selle 1957. aastal Stokholmis välja antud eestikeelset tõlget pole taas trükitud. Raamatu põhisündmused koonduvad preester don Camillo ja äärmuslike vasakpoolsete esindaja külavanema Peppone vastasseisule, kus põrkuvad poliitika, religioon, igapäevane külaelu jms. Ilmekad vahepalad on don Camillo dialoogid Kristusega, keda on kujutatud inimliku nõuandja, noomija ja keelajana.
Minu üks lemmikkohti raamatust on stseen, kus Peppone tahab oma poega ristida Lenin-Libero-Antonioks, kuid pärast seda, kui don Camillo ta kakluses pikali lööb, on ta nõus oma esialgsest soovist taanduma:
„Ta [Peppone] jäi sinna pikali umbes kümneks minutiks, tõusis siis istuli, siis jaluli, hõõrus lõuga, raputas ennast, pani pintsaku selga, sidus punase kaelaräti jälle sõlme ja võttis lapsukese pingilt sülle.
Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt.
„Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo.
„Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone.
Don Camillo raputas pead,
„Ei!“ Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles ta. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda sihukesed tüübid, nagu Lenin, mitte midagi ära teha!“
„Aamen!“ pomises Peppone lõuga katsudes.
Kui kõik oli möödunud ja don Camillo altari eest möödud, ütles Kristus naeratades:
„Don Camillo, tarvis on tõtt öelda: poliitikas oled minust üle.“
„Poksimises kah!“ vastas don Camillo täie tõsidusega, katsudes ükskõikselt suurt muhku otsmikul.“
Kristluse ja poliitika seoseid määratledes tsiteeritakse vast kõige sagedamini Jeesuse vastust meestele, kes teda küsimusega keisrile maksumaksmise vajadusest kimbatusse tahtsid ajada: „Siis andke keisrile, mis kuulub keisrile ja Jumalale, mis kuulub Jumalale“ (Lk 20:24), vastas neile Jeesus. Poliitilisel tasandil kasutatakse Jeesuse ütlust sageli kui näidet usulise ja ilmaliku sfääri eristamisest, kuid minu tähelepaneku järgi ka sisulise arutelu tõrjumiseks, et säilitada justkui endastmõistetavana kiriku traditsiooniline parempoolsus.
Nii mõnigi usuline põhimõte annab võimaluse siduda neid niisama hästi vasakpoolsete vaadetega, lähiajast tuntuim ehk ladina-ameerika maades levinud vabastusteoloogia. Eestis levinud kiriklik parempoolsus seondub pigem härraskiriku pärandusega, mida armutult kritiseerib näiteks legendaarne teolooga ja kirikuõpetaja Elmar Salumaa oma äsja ilmunud mälestustes „Tiib pandud aastaile õlale“.
Samas näib kristluse lähemal vaatlemisel, et seal ei nõuta sugugi valimatut kuuletumist valitsejatele ega tsementeerita rikaste kodanike puutumatut positsiooni. Ühiskondliku korra ja valitsejate austamist nõudvate tekstide kõrval tegutsevad pühakirjas jõuliselt ka radikaalsed prohvetid, kes käredas toonis tuletavad valitsejatele ja jõukatele meelde, et nad ühiskonnas vähem edukate eest hoolt kannaksid. Kõnelemata siis Jeesusest ja tema sõnadest rikkale noormehele: ”Kui tahad olla täiuslik, siis müü oma varandus ja anna vaestele..” (Mt 19:21).
Omamoodi ja ilmekas näide ajaloost, kus Piibli ohtlikkust tajuti, pärineb 1810. aastast, kui Eestimaa sinodi päevakorras oli küsimus, kas ei peaks Piibli levitamise asemel andma rahvale kätte vaid sobivaid kohti. Ärevust tekitanud kirjakoht oli 5 Mo 23:16-17. Seadus käskis jooksikud talupojad oma peremehe juurde tagasi saata, mõned piiblitargad talupojad võisid aga algallikast hoopis muud välja lugeda: „Orja, kes oma isanda juurest on põgenenud sinu juurde, ära loovuta tema isandale. Ta asugu sinu juurde, sinu keskele paika, mille ta valib, kus temale meeldib, ära tee temale liiga.“
Tulles tagasi „Don Camillo väikese maailma“ juurde, võib märgata, et ehkki don Camillo ja Peppone mitmed põhimõtted vastanduvad ja sageli nad ka füüsiliselt teineteisega arveid õiendavad, ei puudu nende vahel oluline ühisosa ja teineteisemõistmine. Võiks isegi öelda, et don Camillole on omane mõõdukas vasakpoolsus ja küllap võiks seda võimalust rohkem teadvustada ka Eesti usulis-poliitilisel maastikul.
Mulle tundub, et praegusel hetkel on usuga tihedamalt seotud inimestel paslik võimalus majandusliku edu prioriteetsuse kuulutamise asemel tõsta tähelepanu keskmesse ühiskonna kõige kaitsetumad ja püüda nende probleeme lahendada.
