Toomas Jürgenstein: Raske religiooniõpetus
Kuueaastase praktika jooksul gümnaasiumiastmes on mu õpilaste hulgas olnud erinevate konfessioonide kristlasi, maausulisi, sataniste, ateiste, kuid kõige rohkem midagi umbmäärast uskuvaid noori inimesi. Samas ei ole mul õpetamisel tekkinud ühtegi tõsisemat vastuolu, õpilaste vastukajad ainest on olnud ülekaalukalt positiivsed, mis on süvendanud minu veendumust, et religiooniõpetus võiks olla vähemalt väikeses mahus kohustuslik — näiteks üks nädalatund iga kolme aasta kohta.
On selge et riiklikus koolis ei tohi eeldada ühe usundi ega maailmavaate ülimuslikkust teiste suhtes. Lähenemine peaks olema pluralistlik, loomulikult tuleb tunnustada ka agnostilisi ja ateistlikke vaateid. Meelsusõpetus peaks kuuluma kirikute või siis kirikukoolide juurde.
Samas on selge, et kõiki religioone tundides käsitleda ei jõua ja ei ole ka mõtet. Usunditest on kultuuriliselt Eestit ja laiemalt Euroopat kõige enam mõjutanud kristlus. Missugune peaks olema kristluse vahekord teiste religioonidega? Teemakeskse ja võrdleva käsitluse kohaselt on ilmselt loomulik, et kristlus on üks käsitlevatest religioonidest. Ka Piiblit on mõtet rohkem tutvustada kui Koraani. Lisaks olen oma praktikast tähele pannud, et arutlused ja diskussioonid, mis peaksid olema lahutamatu osa tundidest, kulgevad paremini just kristlusega seotud teemadel, mille suhtes omatakse isiklikku arvamust. Nii pakuksin ettevaatlikult ainemahu üldvahekorraks pool kristlusele, pool teistele usunditele.
Olen ka üsna veendunud selles, et sageli kardetud kristluse suurem osakaal ainekavas ei ole kuigivõrd seotud usulise mõjutamisega. Halb õpetaja leiab võimaluse talle mitte meeldinud usundite kritiseerimiseks ja oma lemmiku esiletõstmiseks, olgu selle maht siis kümme või üheksakümmend protsenti aine mahust. Samas olen tähele pannud ka asjaolu, et mingi usundi üleskiitmine teeb õpilaste suhtumisele sellesse ainult kahju.
Kindlasti ei saa eeldada, et praeguse õpetamise süsteemi reaalse resultaadina maailmavaatelist mõjutamist ei toimu. Õpetaja isiksuse kaudu toimuvat mõju ei saa kuidagi elimineerida, kindlasti mõjutab klassikaliste religiooniteemade puudumine koolis õpilaste maailmavaatelist arengut. Eelkõige soosib niisugune lähenemine teadvustamata animistlik-polüteistlikku arusaamu maailmast. Süsteemseid teadmisi religioonidest näen ma eelpool nimetatud usulisele monopolile väikese vastukaaluna.
Eespool nimetatud pluralism ei tähenda muidugi, et kogu materjali esitamises tuleb kogu aeg taotleda ülimat objektiivsust. See on ainult üks pool asjast. Hea õpetamise juurde peavad käima ka õppekäigud usulistele objektidele, kohtumised erinevate usundite/kirikute esindajatega ja mis peaasi, pidev analüüs, arutelu ja diskuteerimine erinevate probleemide üle, kus kindlasti ka maailmavaatelised kired lõkkele löövad ning õpilasi omi vaateid analüüsima sunnivad. Õpetamine peab olema avatud ja tasakaalus, kuid pelgalt neutraalse info tagaajamine muudaks tunnid üsna igavateks ja ilmetuteks.
Ilmselt peab lastevanematele jääma võimalus mõjuvatel põhjustel oma lapsi tundidest kõrvaldada. Sellisel juhul peavad nad ise garanteerima vastava materjali õpetamise. Kujutan ette, et niisugust võimalus eelkõige religioossete vähemuste jaoks.
Täpsed andmed puuduvad, kuid arvatavasti õpetatakse Eestis usu/religiooniõpetust umbes sajakonnas koolis. Niisugusena on see tase püsinud viimased kümmekond aastat. Õpetamise oluliseks muutmiseks on vaja kompromissi võimalikult laial maailmavaatelisel alusel. Üheks tähtsaks punktiks on siin kindlasti laialdane mõttevahetus antud teemal.
