Toomas Jürgenstein: Peidetud ideoloogiline monopol
Paar sõna kasutusel olevatest meetoditest: Esimeseks oleks kahtluse ja eelarvamuste külvamine mistahes fikseeritud religioossuse suhtes. Näiteks arusaam, et kristlased on teaduse vastu ja ei tunnista evolutsiooni. Tegelikkuses pole see teoloogilisel tasandil juba üle saja aasta mingi probleem. Ometi on vähemalt enamik gümnaasiumiikka jõudnud õpilastest selles vastuolus veendunud. Kui religiooniõpetaja neid ümber ei veena, siis võib juhtuda, et seda ei tee keegi. Ja paljukest seda religiooniõpetust on.
Naeruvääristamine käib muidugi erinevatel tasanditel. Kriitiliselt mõtlevale noorele inimesele oma, Maali tädile oma. Näiteks siiani on käibel baptistide kohta kuulujutt, et nad igal jumalateenistusel vahetavad omavahel rõivaid. Veel hiljuti, kui nende laulukoor esinema sõitis ning esinemisriietuseks ruumi palus, olevat vastuvõtjad muiet alla surudes ja üksteisele otsa vaadates irooniliselt noogutanud.
Teiseks levinud meetodina võiks nimetada äärmuste üldistamist. Ikka tuleb ette mõni naistemehest kirikuõpetaja, end prohvetiks pidav naisterahvas või usu sildi all tumedat äri ajav ärimees. Veidrikke ja kasuahneid on religiooni sfääris alati leidunud. Üldistamine on siin tavaliselt silmapilkne. Isegi Savisaart ei samastata niivõrd Keskerakonna üksikisikutega kui äärmuslikku usklikku normaalse kiriku liikmetega. Niisama võiks aga süüdistada materialiste, kes Trofim Lõssenko juhtimisel augustiinlasest munga Gregor Mendeli poolt avastatud pärilikkusseadused kehtetuks kuulutasid. Selle üldistuse absurdsust taipab igaüks, usu sfääris esinevaid aga sageli mitte.
Kolmandaks püüe igasuguste usu aseainete puhul religioosset vaatenurka vältida ning nõnda jätta inimene ilma võimalusest end homo religiosusena tunnetada. Olen Delfis juba kirjutanud selgelt välja joonistunud arvutiusust, kuid siia võib lisada animistlikud müstikakultused, mille pühakirjaks võiks lugeda Tolkieni suurepärast “Sõrmuste isandat”, mida saadavad mitmed rituaalid põhiliselt rolli- ja arvutimängude näol.
Veidi vanemale eale on määratud osavõtt rituaalirohkest seebikakultust jne. Paradoksaalne, kuid just nimetatud gruppidest lähtuvad kõige häälekamad protestid igasuguse religiooni mõtestatud käsitluse vastu riiklikul tasandil. Tagamaa on lihtne, nii kõigutataks nende varjatud ideoloogilist monopoli.
Tegelikkuses on vandenõu otsimine muidugi haiglasevõitu kujutelm ja tekkinud olukorda võib kindlasti ka kaifida. Nii näiteks on religioonipsühholoogidele praegune ühiskond ülihuvitav uurimismaterjal, kuna kirikuõpetajaid ja religiooniga tegelejaid on suhteliselt vähe, võivad nad nautida ühiskonna tähelepanu jne. Ega ametniku staatuses vaimulik pole kerge olla. Praeguses ühiskonnas on see amet veel midagi silmapaistvat, ekstravagantset ja veidrat.
