Toomas Jürgenstein: Patuta patused

Viimasel ajal on Eestis päris palju juttu tehtud satanistliku ühenduse registreerimisega seonduvast. Küllap on juba sõnamaagiagi tõttu selle teemaga seotud kirgi üsna raske vaos hoida ning hinnangud vastava liikumise ja selle registreerimise suhtes on kõlanud seinast seina.

Tunnistan, et minu suhtumine satanismi on olnud mitmetine. Minu õpilaste hulka kuulunud ja kuuluvad satanismihuvilised on olnud reeglina head õppijad ja mõtlevad inimesed, kes on silma paistnud huviga religiooniteemade vastu. Ka pole mul neile ühtki tõsist etteheidet käitumise suhtes, mis on tavaliselt väljapeetud ja soliidne.

Teisalt, lugedes vastava ühenduse kodulehekülge, tekib üsna kurb tunne. Näiteks seal esitatud artikkel “Väärarusaamu satanismist” (autoriks The Raven) küll umbusku ei hajuta. Lisaks ilmsetele tõlkevigadele, nagu näiteks: Palju vanausuliste tähtpäevi on muudetud kristlikeks (kas tõlkija ei tea, et vanausulised on kristlased?), on ka argumentatsioon end mõtlevaks pidava rühmituse jaoks (rumalus on üheksa taunitud saatanliku patu nimekirjas esimene) liiga algeline. Näiteks tsitaat samast artiklist: Iga juutide-kristlaste väide, nagu jumal oleks olemas, on vale ja ebaloogiline. George S Smith’s oma raamatus “Ateism — kohtuistung jumala vastu” esitab raudkindlad tõendid selle kohta, et jumalat pole, ega saagi olla.

Siin võinuks ikka antud problemaatikasse veidigi süüvida ja uurida, mille kohta on üleüldse võimalik tõendeid esitada. Heaks algatuseks olnuks siin näiteks tutvumine Karl Popperi falsifikatsiooniga, et oleks mingigi arusaam, mis jääb tõestamise, mis usu valdkonda. Tundub, et vähemalt osa koduleheküljel oleva materjali peaks ühendus küll kriitilise pilguga üle vaatama.

Kolmandaks kokkupuutepunktiks on olnud selle liikumise esindajate esinemised meedias. Siin on iseloomustavaks tunnuseks olnud kriitiline lähenemine teistele religioonidele (eelkõige kristlusele). Samas tundub see kriitikareeglina veidi ühekülgne olevat.

Näiteks on registreerimist taotlevad satanistid korduvalt väitnud, et need, kes käivad surnuaedu lõhkumas, laamendamas jne, on õige satanismiga väga kaudselt seotud. Kristlust kritiseerides on nad aga sageli keskendunud väga perifeersele nähtusele, üldistanud selle siis kogu kristlusele, mõtlemata tõsiasjale, et ka see nähtus võib olla kristluse tuumast õige kaugel. Aga asjaolu, et usurühmitused sageli pindu teise silmas näevad ning palki oma silmas näha ei taha, on üldine tõsiasi, millele juba Jeesus tähelepanu juhtis.

Mis võiks olla aga registreerimist taotlevate satanistide suurim vastuolu? Toomas Paul kirjutas 1994. aastal Akadeemias ilmunud artiklis “Raba ja rada” indiviidile suurema vabaduse nõudjatest: Võib küsida: kumb on siis õige — kas see, et inimene on ühiskondlik olend, kellele kaaslased ja armastus ja tunnustus on äärmiselt olulised, või piisab emantsipeerunud ja sekulariseerunud inimesele tõepoolest iseendast ja oma tujude rahuldamisest? Tõstatatud dilemmas näeb Paul sõltumatuse kuulutajates tegelikult ühiskondlikke olendeid, kes: ..vajavad austajaskonda, vajavad seda palju rohkem kui kordnik või halastajaõde, kes teeb oma tööd, mille tähendust ei ole vaja hakata tõestama. Edevus vajab publikut ja publiku nördimus on niisama magus kui vaimustus, sest peaasi on, et teised sinust välja teevad.

Mulle tundub, et tegelikkuses on just nimelt karjainstinkt (viies taunitud saatanlikest pattudest) midagi satanismile vägagi omast, mis väljendub näiteks riietuses, muusikavalikus, mõttestampides ja tähelepanuvajaduses. Toomas Pauli lihtne tõdemus peab arvatavasti ka satanistide puhul paika.

Mis aga puutub nende ühenduse seadustamisse, siis Eesti Vabariigi seadustele vastavate dokumentide esitamisel tuleks see loomulikult registreerida.