Toomas Jürgenstein: Mineviku varjud

Üsna tihedalt on kõlanud väide, et kristlusest peletab eemale eelkõige verine ajalugu. Õige sageli on sellele rajatud ka kristluse kriitika: satanistid rõhutavad, et julm Jahve pole üleüldse väärt olema Jumal, mõned aastad tagasi protesteeriti Eestis Maarjamaa Risti kui kristlikku anastuspoliitikat sümboliseeriva ordeni vastu, A. H. Tammsaare esitas artiklis “Usust ja tema õpetusest” ristiusku kui röövliajalugu jne.

Sellekohaseid mõtteavaldusi kohtab nii sageli, et ilmselt peab eelkõige iga kristlane oma religiooniga seostatud vägivallategude kohta mingi seisukoha võtma.

Iga kriitikat ei tasu muidugi eriti tõsiselt võtta. On liikumisi, mille olemasolu peamine õigustus ja mõte tundub olevat nende kriitika kristluse vastu. Kahjuks iseloomustab eelnimetatud religiooni- või maailmavaate tüüpi sageli kriitika kontsentreerumine kristluse infantiilsete või siis ajastuspetsiifiliste vormide vastu. Siin näib peituvat ka nende suurim sisemine vastuolu, kuna mitmed kristlusele vastandujad kipuvad just oma intellektuaalsust rõhutama.

Sellest lähtuvalt võiksid nad mõne kristliku intellektuaali: Uku Masingu, Toomas Pauli või siis Paul Tillichi ette võtta. Siis oleks vaja neil keeli õppida ja oma vaimu pingutada, et nimetatud meeste mõtetest üleüldse aru saada. Miks seda ei tehta? — Küllap tajuvad ka kõige radikaalsemad kristluse kriitikud üheltpoolt intellektuaalset klassivahet, teisalt aga vaistlikult ka ohtu, et tõsiseid kristlikke teolooge ja religiooniloolasi uurima hakates kiputakse varsti ka ise kristlust tõsiselt võtma või siis hakatakse koguni oma vaadetelt üha enam kristluse poole kalduma.

Kristlastel oleks kõige lihtsam on muidugi keelduda tunnistamast igasugust seosest minevikuga ning esitada oma liikumist puhta, õilsa ning igasugusest vägivallast puhastatud traditsioonina, kus on taastanud aja jooksul kaotsi läinud algsed usu põhimõtted. Uusliikumiste puhul on selline lähenemine tavaline. Sageli ühinevad nad meelsasti kriitikaga traditsiooniliste kiriku eksimuste vastu, millega neil oma sõnutsi loomulikult mingit pistmist pole olnud ja mille all ka tõelised usklikud rängalt kannatama pidid.

Teise võimalusena võib väita, et religiooni on läbi aegade kasutatud kattevarjuna oma inimlike soovide rahuldamiseks. Religioon ei ole selles süüdi, kui teda ära kasutatakse. Samuel P. Huntington kirjutab oma “Tsivilisatsioonide kokkupõrkes”: “Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid omaks vähesed teised tsivilisatsioonid), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel.” Sageli ongi vahetegemine tõelise usu ja selle omakasupüüdlikel ajenditel ärakasutamise vahel põhjendatud, kuid samas võimaldab ehk liiga lihtsalt distantseeruda kõigist kunagi tehtud sigadustest.

Mõjukaim lahendus on lihtne nagu kõik geniaalsed asjad — vabanduse palumine eelkäijate tehtud halbade tegude eest. Seda on teinud Rooma paavst, Tunnistuskirik on kinnitanud Stuttgardi süütunnistuses oma kaasvastutust natslike kuritegude eest, hiljuti palusid Poola piiskopid andeks juutide käest jne. Kui on võimalik, siis tehtud vigu püütakse ka parandada — olgu selle näiteks siis kasvõi ketserina põletatud Jeanne d’Arc’i pühakuks kuulutamine.

Vigu tunnistav lähenemine säilitab sideme oma religiooni minevikuga, aitab õppida ka negatiivsetest kogemustest, tunnistab eksimusi ja võimalusel tulevikus analoogilisi vigu vältida. See on terve ja vaba religiooni üheks tunnuseks.

Loomulikult ei ole mineviku hindamine sugugi ainult kristluse probleem. Igale maailmavaatele on oma juurte üle mõtisklemine oluline. Neid, kes julgevad kunagi oma mõttekaaslaste poolt sooritatu pärast kaasvastutust tunda, pole aga kahjuks kuigi palju.