Toomas Jürgenstein: Mida õpilased usuvad
Lõpuhinde kohalt oli aga olulisem essee. Konkreetseid teemasid ma ette ei andnud, peaasi, et kirjutatu oli seotud religiooniga. Esseede põhjal tegin mõned üsna pealiskaudsed tähelepanekud religiooniõpetuse läbinud noorte usu kohta.
Esiteks tegi heameelt, et teravust ega kriitikameelt polnud mu “ajuloputus” maha nüsinud. Olgu näiteks või vihane protest Jumala “ülbitsemise” vastu. Juba kaks esimest Moosesele antud kümnest käsust on mõjutatud kadedusest ja tähelepanuvajadusest. “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval” — kas ei meenuta see käsk mitte tänapäeva inimese enesekeskset mõttemaailma.
Ainujumala kõrval protesteeriti sageli ka institutsionaalse usu vastu üldse: Usk on niivõrd individuaalne ja isiklik, et grupp inimesi ei saa seda tunnetada täpselt ühtmoodi. Seepärast ei suudagi ma kuuluda ühtegi usuorganisatsiooni, sest tunneksin, et elan kellegi mõtete järgi ning oleksin kuhugi surutud.
Küllap igasuguste usuliste (tegelikult ka ilmalike) struktuuride eitamine paljuski ealine ja mööduv nähtus. Teisalt, Toomas Paul ütles mõne aasta vanuses intervjuus Sirbile, et kui eestlastel on midagi säilinud luterlikust pärandist, siis on selleks rõhutatud individualism.
Teemade ning probleemidele lähenemise järgi sai esseed jagada umbes neljaks enam-vähem võrdseks osaks. Esiteks referatiivsevõitu ülevaated ristiusust koos omapoolsete hinnangutega. Nende seas oli vaid üks kindlalt kristlusse kalduv: Kirik kui halastaja koda on kõigile avatud. Eksinud pöörduvad viimases lootuskiires pühasse majja. Samas polnud kaldutud ka kritikaanlusse.
Rohkem etteheiteid esines äärmuslikumatele rühmitustele: Sünnipäev- inimese austamine. Keelatud! Jõulud ja jõuluvana — väljamõeldud püha ja jumalus. Keelatud! Sisuliselt võrdub päkapikk saatanaga!
Teise teemadegrupi moodustasid ülevaated ja valdavalt positiivsemad hinnangud mitmetele usunditele: maausule, budisimile, filmilõigud Sai Baba tegevusest olid juhtinud paari õpilast keskenduma sellele liikumisele. Sai Baba väidab, et me kõik oleme jumalad, kuid ei tea seda. Kas Sai Baba on Jumal, sest ta suudab materialiseerida mõtet? Olgu ta kes iganes — igal inimesel on õigus isiklikule arvamusele ning õigus olla Jumal.
Kolmandad püüdsid vaadelda religiooni positsiooni tänapäeval. Mitmed kirjutised olid inspireeritud islamifundamentalistide terrorist ning kaldusid pigem araablasi mõistma. Iseenesest on väga inimlik nähe, et kui Bush tahab 7000 hukkunud jänki eest maha nottida samapalju araablasi, siis tehku seda oma jõududega, mitte ärgu väänaku püha sõna, et endale terves maailmas liitlasi kindlustada. Piibel ei anna õigust kätte maksta, seal on öeldud: “Kui keegi lööb sind vastu paremat kõrva siis kääna temale ette ka vasem”.
Viimane neljandik keskendus mõnele üldisele usuprobleemile või isikliku usu analüüsile. Need olid üldjoontes päris heal tasemel arutelud, kuid kahjutundega pidin tõdema, et õpilased ei seostanud tavaliselt oma usku taustaks oleva elukeskkonnaga. Vaid üksainus õpilane mainis perekonna mõju: See, milliseks inimene kujuneb, oleneb ta lapsepõlvest. Näiteks minu vanemad ei pidanud usku tähtsaks. Kuidas saaksin minagi olla teistsugune?
Võibolla tuleb mõistmine, et inimese usk sõltub paljuski elupaigas omaksvõetud kultuuriparadigmast, hiljem. Religioonipsühholoog John Fowler on inimese usu jaotanud eelastmeks ja kuueks sellele järgneda võivaks staadiumiks. Alles viimastel astmetel hakkab inimene endale rohkem aru andma oma sõltuvusest kultuuritaustast. Ehkki ma üldreeglina oma õpilaste üle uhke olen, oleksin ma selles punktis rohkemate seoste väljatoomist eeldanud.
Palju on spekuleeritud tulevikuühiskonna religioossuse üle. Mingi pildi lähituleviku ühiskonna usulistest eelistustest praeguste õpilaste arvamused annavad. Loomulikult ei saa ühe kooli põhjal teha kuigi kindlaid järeldusi, kuid religioon tundub tõsiselt võetavaks nähtuseks jäävat.
