Toomas Jürgenstein: Kui ajupesu ikkagi tuleb

Üks sagedasemaid argumente religiooniõpetuse vastu on võimalik ajupesu. Hoiatavat näidet võis lugeda möödunud reedesest Päevalehest: Pärnumaal, Surju kooli direktori uus pedagoogiline meetod tundub olevat varjatud usupropagandana.

On üldine seisukoht, et riiklik kool peaks olema igasugusest maailmavaatelisest mõjutamisest vaba. Vastavalt põhiseadusele ei ole Eestis ka riigikirikut. Selle printsiibi range rakendamise nõudjate meelest peaks seaduse järgimiseks igasuguse usulise mõju ilmalikust sfäärist välja rookima. Reaalses elus on seda aga raske teha: hümni kolmanda salmi laulmisest ilmselt niipea ei pääse, Piibli ainese kõrvaldamine kooli kirjandusprogrammist mõjuks kultuuri mõistmisele pärssivalt, religioossete küsimuste vältimine ajalootundides ei luba minevikus toimunust aru saada jne.

Tegelikkuses on vaevalt et võimalik õpetada, kasvatada või informeerida ilma kedagi maailmavaateliselt mõjutamata — iga õpetaja teeb seda. Usulises mõttes oleks maailmavaateline mõjutamine ka teatud asjadest loobumine: näiteks religioonialaste teadmiste järjekindel vältimine koolis. Üheks tulemuseks on see, et meie ühiskonna tüüpiliseks maailmavaateks on kujunenud vägagi kirju religioossete ning maagiliste elementide segu: usutakse vaime, horoskoope, tervendajaid, religioonidest eelistatakse võtta üksikuid meeldivaid elemente, teadusest ja infotehnoloogiast püütakse endale ehitada religiooni jne. Eelnevast lähtudes võiks religiooniõpetuse ülesandeks neutraalsete teadmiste andmise kõrval olla maailma analüüsimine ka usulise nurga alt, mis aitab õpilasel mõista igasuguseid usulisi manipuleerimiskatseid ja vastav õpetaja “paika panna”.

Religiooniõpetuse ulatuslikum õpetamine nõuab kaadrit. Et enamasti on tunde üsna napilt ja seetõttu ka palka elamiseks vähe, kuid suremiseks palju, peaks religiooniõpetajal vähemalt väiksemates koolides olema ka muid elatusallikaid. Ilmselt tuleks siin õpetaja kandidaadina arvesse ka kohalik vaimulik. Küllap testib koolis tema erapooletust mõni sellekohane situatsioon: kui koolis õpetav vaimulik hiilgava, kuid satanistlikelt alustelt lähtuva essee viiega hindab, on asi enam-vähem korras. Kindlasti aga tuleb õpetajate hulgas ette ka neid, kes oma missiooni õpilaste usklikuks muutmises näevad. Enamasti on effekt vastupidine ning reeglina saavutavad nad õpilaste negatiivse häälestamise religioosse sfääri vastu.

Kuigi õpilase mõjutamine on ilmselt paratamatu, on peamiseks probleemiks lubatava ja lubatu vahelise piiri tõmbamine. Vahel on vältimatult vaja käsi heitunud õpilase õlale asetada, kuid sellest eristub järsult siin-seal ette tulnud laste käperdamine, õpetaja ei pea õpilaste eest varjama oma maailmavaadet (sellega ta kahtlemata mõjutab õpilasi), kuid katsed väljakujunemata õpilaste vaimuga manipuleerida on tingimusteta taunitav.

Maailmavaatelist monopoli pluralistlikus ühiskonnas ei ole ega saagi olla. Ka religiooni või nende kombinatsiooni valib igaüks ise. Samas oleks kooli kohus pakkuda igakülgseid teadmisi erinevatest maailmavaadetest — religioon on seal praegu nõrgalt (ja ehk ka karikatuurselt) esindatud.

Naastes veelkord artikli alguses nimetatud Surju kooli loo juurde, leian, et just religiooniõpetaja peaks olema isik, kes manipuleerimiskatsetele vastu seisab ja kahju, kui teda koolis ei ole. Sisemiselt aga aitab õpilast maailmavaatelise mõjutamise vastu ikkagi kõige paremini neutraalne religiooniõpetus. Cato vanema Kartaago vastasuse järjekindlusest eeskuju võttes ütleksin kokkuvõtteks: muide arvan, et religiooniõpetus tuleb ikkagi kehtestada.

Toomas Jürgenstein on Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja.