Toomas Jürgenstein: Jutustage rohkem lugusid

Vähemalt hetkel tundub, et oleme maailmas palju tähelepanu pälvivast islami fundamentalismist ja selle tagajärgedest vaid üsna kaudselt puudutatud. Samas domineerib Eestis just fundamentalistlik arusaam religioonist kõige laialdasemalt.

Mitmekihilise ja mitmekesise religiooni võlu, võimalused ja tähtsus on enamiku jaoks veel avastamata.

Vastates 22. septembri Arteris küsimustele terrorismi usuliste tagamaade kohta, pidas Tartu Ülikooli Vana Testamendi professor Kalle Kasemaa fundamentalismi 20. sajandi nähtuseks. Ta nentis, et sageli on fundamentalistid traditsioonilise tsivilisatsiooni seadustest kramplikult kinni hoidvad haritud inimesed, kuid enamasti ei ole nende haridus teoloogiline, vaid näiteks tehniline.

Olen ka ise tähele pannud, kuidas näiteks kreatsionism, mis on üks fundamentalismi avaldumisvorme, on juhitud eelkõige inimeste poolt, kes võivad olla küll head loodusteadlased (näiteks Hugh Ross), kuid suhteliselt nõrgad teoloogid, kes püüavad ka religioonist leida vaid üheseid vastuseid. Poeetiliselt väljendudes võiks sellist eluvaadet iseloomustada kui võimetust mõista luulet, mida mainib Jaan Kaplinski fundamentalistide ühe tunnusena oma raamatus “Usk on uskumatus”.

Saksa teoloogi Dorothee Sölle järgi väljendub religioon kolmel keeletasandil: müütilis-jutustaval, konfessioonilis-religioossel ja arutlev-argumentatiivsel. Nii võib inimese näiteks kannatuse, süü ja ebatäiuslikkuse kohta religioosseid vastuseid saada nii Paradiisiaia loo üle mõtiskledes, kiriklikus praktikas pattu tunnistades või siis pärispatu õpetusest vastavaid järeldusi tuletades. Sölle rõhutab just esimese lähenemise alahinnatust tänapäeva maailmas. Kardan, et müütilis-jutustav tase ja sellega kaasnev interpretatsioonide mitmekesisus on alalhinnatud ka meie haridusesüsteemis, majanduses ja poliitikas.

Peeter Kreizberg tõdeb juulikuu “Päikesetuules”, et meie mõtlemiskultuur on modernistlik. Ka koolis õpetades olen üsna teravalt tunnetanud, et suhtumine müütilis-jutustavasse (vähemal määral ka konfessioonilis-religioossesse) sfääri ei ole täisväärtuslik ning religiooniga seotud poeetilisi tekste käsitletakse reeglina arutlev-argumentatiivselt. Loomulikult on sellise arutluse tulemus kurbnaljakas.

Samas, intuitiivselt mitmekesisust võimaldavat müütilis-jutustavat lähenemist vist siiski tähtsustatakse, olgu kinnitavaks näiteks või Paulo Coelho “Alkeemiku” populaarsus.

Küllap võib skeemi keeletasanditest rakendada ka religioossest sfäärist väljapoole — näiteks äsjaste presidendivalimiste tulemusi kommenteerides. Kolmikliidu kandidaadid alahindasid ilmselt müütilis-jutustavat tasandit, keskendudes parteilis-riiklikule (=konfessionaal-religioossele) ning argumentatiivsele. Rüütel seevastu võttis maksimumi (ilmselt küll ebateadlikult) just müütilis-jutustavalt tasandilt ja võitis.

Jutustava tasandi olulisust ka täpsust nõudval elualal kirjeldab hästi järgnev anekdoodilaadne jutt. Kord peale loengut tulnud üks daam Albert Einsteini juurde ja küsinud, mida peab ta oma pojale õpetama, et tollest tuleks niisama tark ja edukas teadlane saaks kui Einstein. “Jutustage talle palju lugusid”, oli Einstein vastanud. Daam olnud hämmastunud, kirjeldas siis pikalt oma poja andeid ja palunud tõsiselt rääkida mida pojale eduka teadlasekarjääri eelduseks õpetama peaks. “Jutustage talle siis veel rohkem lugusid”, vastas Einstein.