Samuti on püütud samastada loodust monoteistliku Loojaga. Seda mitte ainult igapäevastes tundepuhangutes, vaid ka suurte mõtlejate käsitluses. Kuulsaim on kahtlemata juudi filosoof Baruch Spinoza poolt öeldud
Deus sive Natura
(Jumal ehk Loodus).

Biosemiootik Kalevi Kull on indiviidi individuaalses arengus ja evolutsioonilises taustsüsteemis võrrelnud Jumalat Parima Teega st. tegutsemisega arvestades nii emotsioone kui mõistust, mälu, õpitut, kuuldut, loetut, loogikat jne. Nagu Jumal on ka Parim Tee indiviidile ainus, ta on igaühes, temast kõrvalekaldumine tähendab vastuolu iseendaga, ta ei ole objektiivselt määratletav jne. Loomulikult on püüe kirjeldada Jumalat Parima Tee kaudu katse määratleda määramatut, kuid oma elegantsiga on see katse igati tänasesse päeva sobiv.

Ehkki loodus inspireerib ka intellektuaalseid jumalaotsingud on valdavam siiski spontaansem lähenemine. On märkimisväärne, et prohvetluse raskuspunkt on juba mõnda aega nihkunud klassikalise religiooni sfäärist loodusesse. Meenutada võib siin roheliste või Greenpeace’i kasutatud prohvetlikke meetodeid: palja ülakehaga ja paljajalu saabuvat Assüüria iket näitlikustav prohvet Jesaja ja päris paljalt karusnahkade kandmise vastu protesteerivad loomakaitsjad on üsna sarnased. Soome kalamehe ja looduskaitsja Pentti Linkola radikaalsed seisukohad juba pöördumatult toimunud ökokatastroofist on meile ehk kõige tuntumaks näiteks ökoprohveti kuulutusest.

Religioonide side loodusega on erinev. Kristluses on loodushoiu põhimõte väljendunud eelkõige loomislugudes väljendatud sümboliga inimesest kui aednikust ning usuliste suurkujude (näiteks pühakute Assisi Franciscuse või Sarovi Serafimi) kaudu. Loodusega rohkem seotud usundites on aga inimene kogu ümbritsevaga tihedamates sümbiootilistes seostes. Kui aedniku rolli nähakse liiga aktiivse looduse ümberkujundajana (nagu praegu Kadrioru pargis) võib nende kahe arusaama vahel konflikte tekkida. Põhimõtteliste vastuolu siin siiski olla ei tohiks.

Veel kord tagasi kevadel tärkava looduse juurde tulles on mõneti üllatav, et Piiblis ei mainita kevadet ühtegi korda. Kaks korda kasutatakse võrdluseks sõnaühendit kevadine vihm. Sellega väljendatakse positiivset nähtust, mis toob uut jõudu, uut elu ja annab võimalusi kasvamiseks ning arenemiseks. Minu jaoks on kevadise looduse ja kristlike meeleolude sümbioosi suutnud kõige paremini sõnadesse panna Hando Runnel:

Sest kevad on, tõsiselt, selline aeg,
kus hüüdma peab süda ning suu ja
sus elutsev keskmine kodanik:
oh kevade, halleluuja!