Toomas Haug: President ei ole Messias

 (56)

Eesti avalikkuses kasvab pahameel erakondade ja poliitikute suhtes; üha rohkem pööratakse silmi vabariigi presidendi poole, kelle sekkumisvõimalused sisepoliitikasse aga on piiratud.

Viimasel ajal ei möödu naljalt päeva, ilma et kõneldaks või kirjutataks poliitilisest, eetilisest või sotsiaalsest kriisist. Kohustusliku refräänina kuulub sinna juurde erakondade halvustamine ja poliitikute ning riigijuhtide umbusaldamine.

Eelmise nädala algul avaldatud 26 sotsiaalteadlase avalikus pöördumises öeldakse, et “võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist. … Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta.”

Niisiis ütlevad sotsiaalteadlased, et parlamendi ja rahva või ka riigi ja rahva vahel valitseb ohtlik lõhe. Kusjuures jutt ei ole üksnes valitsusparteidest. Teadlased rõhutavad, et nende hinnang kehtib “poliitika suhtes tervikuna”. Nii et ka valitsuse asendamine opositsiooniga ei aitaks. Aga mis siis aitaks?

Tänapäeval oskab ka iga laps-ajakirjanik anda hävitavaid hinnanguid parteidele ja poliitikutele. Meie häda ongi selles, et diagnoosipanijaid on palju, retseptikirjutajad aga peaaegu puuduvad. Sotsiaalteadlased räägivad vajadusest sõlmida ühiskondlik kokkulepe, rakendada sotsiaalsuse põhimõtet ja kaardistada valupunktid. Ilusad sõnad, aga nende sisu jääb lahti seletamata.

Üks allakirjutanutest on rõhutanud, et valitsus peaks võtma endale vastutuse selle 60 protsendi elanike ees, keda käsitatakse elavat vaesuses. Olgem nõus, aga öeldagu siis ka, mida konkreetselt peaks riigieelarve ja koalitsioonileppe täitmisega maadlev valitsus sel puhul tegema?

Kirja lõpus pööravad sotsiaalteadlased oma pilgud Kadrioru poole. “Riigi presidendi funktsioon on täita niisugustel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli.” Presidendile apelleerisid ka Tulviste kandidatuuri toetanud 53 kultuuritegelast, kes oma avalduses vastandasid presidendi ebaeetilistele erakonnapoliitikutele. See mõtteviis levib.

Neljapäevase “Postimehe” juhtkirjas jagatakse Eesti kaheks: Jüri Mõisa, Meelis Lao ja Mart Laari ning tavakodanike omaks. Millisesse neist kuulub aga Eesti Vabariigi president, küsib juhtkiri. Siit aimub lootus, et president asuks kohta kätte näitama kurjast vaimust vaevatud poliitikutele.

Nii see on: kui ollakse demokraatiaga ja kollektiivse juhtimisega hädas, siis tehakse panused ühele juhile. 1934. aastal, kui parlamendi ja erakondade üldrahvalik materdamine oli veel suurem kui praegu, niisugune juht riigipöörde hinnaga saabus. Tänase Eesti presidendi volipiirid ei anna talle aga võimalust etendada rahva ajaloos Messia rolli. President võib teha mõne ilusa zhesti, pidada õpetliku kõne, noomida poliitikuid ning õhutada neid koostööle. President võib mõnel määral toimida ka rahvuse psühhoterapeudina. Sellele on näiteks panustanud Peeter Tulviste oma presidendikampaanias. Aga see on ka enam-vähem kõik.

Ja pilgud pöörduvad uuesti tagasi rahvaesinduse, erakondade ja poliitikute poole. Sest just nimelt erakonnasüsteem ja parlament on Eesti põhiseaduses need tööriistad, millega elu ehitatakse ja riiki käigus hoitakse.

Täna näeme selgesti: Eesti poliitilises kultuuris on palju arenguruumi. Poliitikud ei taju alati oma vastutust. Erakonnad teevad vigu, eksivad demokraatlike tavade vastu ega oska vältida kriisikollete süttimist. Lisaks kriitikale vajavad nad jätkuvalt täiendamist tarkade ja vastutustundlike inimestega. Sest pikemas perspektiivis aitab see üle elada demokraatias ettetulevaid kriisiolukordi. Messiat meile ei saabu. Ainus võimalus on harjuda töötama nende tööriistadega, mida põhiseadus meie käsutusse annab. Vastasel korral seisame ühel päeval lõhkise küna ees.