Toomas Alatalu: Valge Maja ei tunne Kremlit
Enamikul juhtudest nii ka on, sest ikka on mõni USA saatkonna töötaja lisanud midagi kohaliku riigi ühe või teise võimukandja enda isiku kohta ning kuigi kõik peaksid aru saama, et tegu on subjektiivse ja võimalik, et koguni valeinfoga, ei kontrolli seda keegi ning mehel-naisel plekk peal. Tegelikult on seegi köömes, kui suvatseda süüvida järgmistesse järeldustesse.
Tsiteerin autoriteetse International Herald Tribune’i 2. detsembri lehekülge, mis on puhtanisti pühendatud Moskvast teelesaadetud, Wikileaksi levitatud info analüüsile: ”…(teated) paljastavad Ameerika mõju piiratuse Venemaal ja diplomaatide allikate ilmse nappuse. Sisemine kirjavahetus peegeldab pidevalt analüüsi, mis on tehtud saatkonnas, mille personal on tõhusa kontrolli all ja millel pole mingit juurdepääsu härra Putini siseringile. Washingtoni teavitades diplomaadid sageli üldistavad oma muljeid kohtumistest mitte Venemaa ametiisikutega, vaid oma Lääne kolleegide ja äritegelastega. Paljud sõnumid jutustavad ümber hästituntud Venemaa ajakirjanike, opositsiooni poliitikute ja uurimisinstituutide töötajate muljeid, seda koos prognoosidega, mis on juba ilmunud liberaalsetes Venemaa ajalehtedes ja Lääne veebi lehekülgedel.”
Seega ei midagi uut ega omapoolset. Julgen väita, et just see — USA saatkond Moskvas, superriigi silmad ja kõrvad, töötab paljus tühja — ongi see, mis paneb Venemaa tipud muigama Wikileaksist rääkides. Muheleb ka Lavrov, sest tema on võidumees.
Toodud järeldused peaksid olema ka ränk tõdemus kõigile Venemaaga arvestama pidavatele riikidele ja rahvastele ajal, kui neid hämmastava pealetükkivusega ujutatakse üle „avastustega” a la tegelikult tahtis üks Saudi prints Iraani presidenti kukutada, Prantsuse minister on niisugune ja Poola oma naasugune ning üks USA diplomaat sai Tallinnas teada, et üks Venemaa tegelane ütles, et nemad ei alustanudki kübersõda.
Peamine on selles, et kaudselt leidis kinnitust, et USA välispoliitilistel otsustajatel pole piisavalt infot Venemaa ladvikust ja ladvikus toimuvast, ehkki ometi tehti pööre suhetes Venemaaga. Pärast eelmise administratsiooni häbiväärset läbikukkumist mitmel rindel tuli mõistagi midagi muuta, ent kas tehtud valik on ikka kõige optimaalsem?
Täna pole enam kellelegi saladus, et ameeriklased ei omanud piisavat ettekujutust revolutsioonide ja kodusõja järgsest Venemaast (selle piisavat uurimist ennetas president Woodrow Wilsoni 1918. aasta läkituse kurikuulus 6. punkt, mis jättis Venemaale erinevalt teistest impeeriumitest õiguse vabalt valida oma riigikord ja sise-, k.a. rahvuspoliitika), ei Venemaast 1933. aastal, kui F.D. Roosevelt kehtestas diplomaatilised suhted (USA esimene suursaadik pani pärja nii Leninile kui ka ameeriklasest Punakaardi komandörile John Reedile — tegu, mis pani Stalini ameeriklast suudlema) ega hiljemgi, kui oldi selged vastalised. Nõukogude Liitu üritati pigem koos hoida, mida kinnitab kurikuulus Kiievi deklaratsioon 1991. aasta 1.augustist. Hea seegi, et toona oldi valmis tegema erandit Balti riikidele.
Mõistagi pole saatkondadest laekuv info ainumäärav, ent sellega arvestatakse. Kuna USA saatkond on ikkagi midagi erilist, siis pole ammugi saladuseks ka see, kuidas venelased on aastakümneid olnud edukamad Moskvas asuva hoone ja diplomaatide pealtkuulamisel.
Täna uut kinnitust saanud USA saatkonna teatud saamatus poleks eriline sündmus, kui sündmuste jada maailmas käiks tasakaalustatumalt. Ent reset´i valguses võetakse Moskva Lissabonis NATO laua taha ja pannakse üheskoos kirja, et ei mingeid mõjusfääre protsessiga liitunud riikide alal.
Ometi oli Kremlil taskus verivärske paber, kus Hiina ja India tunnistasid tema, s.t. Venemaa põlishuvisid Kaukaasias. Astanas toimunud OSCE tippkohtumisele jätsid Lääne peategijad minemata ja teised lahkusid enne, kui lõppdokument valmis sai. Jällegi kujul, kus võidumees oli Kreml. Kohe tuli neilt ka uus otsus, et Moskva juhitud Kollektiivse julgeolekulepingu organisatsioonil on õigus ja kohustus sekkuda n-ö vastutusalal.
Toodust saab küll järeldada seda, et Kreml tegutseb enda huvides kindla plaani alusel ja kuidagi ei taha tekkida mõtet, et Valges Majas või kus mujal seda kõike ette nähti. Ainsaks ja tõsiseks lohutuseks selles uues jaga-ja-valitse laines oli USA kongressi Esindajatekoda neljapäevane meeldetuletus Balti riikidele — me toetame teie iseseisvust. Tegelikult tõeline pärl, sest tegu on igaks päevaks ja aastaks sobiva sõnumiga — johtuvalt sellest, et Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvusid enda arust erinevatel kuudel ja aastatel, otsustasid USA kongresmenid meid 20. aastapäeva puhul tervitada kusagil n-ö keskel.
