Toomas Alatalu: Tšetšeenide läkitus läks läbi
Mõistagi oli ka oht, et see arvestus ei tööta, ent lõpuks – pärast kümneid arusaadavaid ja näiliselt arusaamatuid avaldusi, parajat närveldamist, kui Zakajev viidi (mitte ei läinud ise!) prokuratuuri ja jäi sinna kauaks ning kaotajate selgelt vaikides toimunud taganemist võib konstateerida – 1. nn. reset-poliitika ehk siis suurriikide uus pragmaatiline lähenemine stiilis „väiksed ärge praegu segage” ei tühista põhimõtetel ja väärtustel baseeruvat poliitikat. 2. Kõne alla ei tule vaid ühele, eraldi seisvale suurriigile kasulikud otsused. 3. Kõik või täpsemalt - peaaegu kõik peategijad tegelevad tõsiselt konfliktide lahendamise taktika täiustamisega, sest on mõistetud - kurikuulus antiterroristlik võitlus stiilis „lööme kõik peldikus maha” või paneme kõik kinni on ummiktee.
Inimkond pole enam XIX sajandis, mil Põhja-Kaukaasias ja Kesk-Aasias (mainin vaid vähem teada olevad kohti) võis platsi karistamatult puhtaks lüüa või XX sajandis (kõik teavad kus!), vaid XXI sajandis, mil oma mõistus ja teiste kogemus ning nõu saavad anda paremat tulemust ja lootust verepulm lõpetada.
Hakatuseks – tšetšeenide üleilmne kongress toimus Poolas 16.-18. septembril. Tšetšeenide emigratsioon on selles riigis aktiivne olnud Vene-Tsetseenia esimese sõja (1994-97) päevist peale. Sedapuhku tõstis kongressi kaalu ootamatu võimuvahetus Poolas ja uue juhtkonna avalik soov parandada suhteid Venemaaga. Tšetšeenide jätkuv toetamine – kas või kongressi korraldamise lubamisega - Kremlile mõistagi ei meeldi ja sellest anti kiirelt ja kõrgel tasemel märku. Koguni lisandusega – sellest sõltub, kas me üldse hakkame suhteid parandama.
Kremli jätkuv häda on selles, et unustatakse ära viimaste aastakümnete muutused, millest peamine oli omaenda impeeriumi kadumine. Ikka ja jälle üritatakse hirmutada ebamugavas geopoliitilises ja sisepoliitilises situatsioonis olevate naaberriikide valitsusi (loodetavasti oskab igaüks ise näiteid tuua), kuid sama mall ei tööta kohe kindlasti keskmise kaliibriga suurriikide – milleks Poola on – suhtes.
Targem olnuks mitte teha ettekirjutusi olukorras, kus uus partner üritab midagi vaikselt muuta. Samas paneb igasugune kavatsus midagi suures poliitikas teisiti teha kõik võimalikud asjast puudutatud muretsema ja peetakse oluliseks muutja testimist. Teisisõnu – võimaliku uue poliitika pakkujal Moskvale tuleb paljudele avalikult näidata, kuivõrd kaugele nad on valmis minema ja milliste väärtuste ja põhimõtetega nad arvestavad.
Kuna Tšetšeenia on Venemaale probleem ja olukord Põhja-Kaukaasias jõu kasutamisest hoolimata kuidagi ei parane, siis oli Poola sobiv koht testida Kremli tulevasi plaane seal. Arusaadavalt polnud ettevõtmise taga üksnes tsetseenid, kuid keegi teine poleks ka nende asemel riskeerima hakanud.
Suurriikide omavahelised diilid kestavad ilmselt kaua – ei tahaks öelda, et lõputult, ent ka väiksema kaaluga riikide võimalused toimuvat mõjutada suurenevad, nagu kinnitasid ka kahe aasta tagused sündmused. Reaalsus on selles, et kui läinud sajandil Euroopas söandasid vaid üksikud väikeriigid suuriikide tahet eirata ja nende kokkuleppeid segada, siis kaukaaslased on riskeerinud ridamisi.
Ehkki kaotada võib palju – nagu hiljuti kõigile puust ette tehti. Ent võib ka ülisoodsas seisus edule loota (Mägi-Karabahhia). Ahmed Zakajev läks igal juhul teadlikule riskile, pannes Poola, Moskva ja kindlasti ka Lääne võtmepealinnad mitmeks päevaks toimima nii selleks mõeldud seaduste kui ka suure ja väikese poliitika mängureeglite järgi. Mõistagi võinuks mõni asjaosalistest ebaloogiliselt või lihtsalt teisiti käituda ja tagajärg võinuks olla teine, ent lõpptulemusena jäid enamuse näod puhtaks.
Poola võimudel ei tule taluda etteheiteid, et Stalini-Venemaa(NSVL) kallaletungi aastapäeval (17.september 1939 – tsetseenide kongressi ajastatus!) Moskva nõudel kinnivõetud Zakajev oleks antud üle viimasele. Seda vastavalt Interpoli taotlusele, mida Poola kohus pareeris asjaoluga, et Zakajev sai pagulase staatuse Inglismaalt, mis laieneb kõigile Euroopa Liidu liikmesmaadele. Kui mõnes Lääne pealinnas oleks ikka tahetud viimast asjaolu tõlgendada teisiti, siis...
Hetkel määras Lääne käitumismalli arvamus, et Kremli üks suuremaid vigu konfliktis tšetšeenidega on olnud viimaste juhtkonna nn. mõõduka osa teadlik hävitamine. Dudajev tapeti ju selleks, et tooni hakkaksid andma Bassajevi, Radujevi tüüpi äärmuslased, kellede tegude abil oli kerge diskrediteerida kogu tšetšeenide iseseisusvõitlust. Sama lähenemine toimis ka Mashadovi puhul ja hetkel on Zakajev ainuke tuntud Tsetseenia mõõdukas (kõigi teiste liidritega võrreldes), kellest ilmselt on – terrorismiga võitlevale maailmale - suurem kasu vaba mehena kui vangina. Tasub mäletada, et just Zakajeviga üritas kaks aastat tagasi kontakti saada ka Tšetšeenia Moskva-meelne liider Kadõrov. Ilmselt sõltus tollane lahendus (mingit kokkulepet ei tulnud) pigem põikpäise George Bushi viibimisest Valges Majas - too mees üritas ju lõpuni võita kahte endaalgatatud sõda Afganistanis ja Iraagis.
Obama meeskonna uus taktika Afganistanis, samuti Iraagis tähendab koostööle minejate otsimist vastasleerist. Ehk siis Afganistani ja Iraagi zakajevite leidmist. Taktika, mille on kiitnud heaks kõik USA liitlased. Toetades koostööle minejatega arvestamist Afganistanis, oleks väga vale lasta Kremlil oma kätega hävitada veel üks samasugune shanss Venemaa jaoks.
Kohalikega kokkuleppimine Afganistanis, Iraagis ja Tšetšeenias on vajalik kõigile ja võib olla kindel, et Kreml – ikkagi NATO liitlane Afganistanis - sai hästi aru, miks ja kellede hoiaku tõttu ta Zakajevit kätte ei saanud. Tõele au andes tegutses temagi viimastel päevadel omamoodi sundreziimil – kord alustatud poliitikat on raske päevapealt lõpetada.
Samas on tunne, et Kreml ei uskunud, et Põhja-Kaukaasias iga päev peavalu valmistavad tšetšeenid on võimelised Varssavi all uue rinde avama. Aga nii läks, sest tšetšeenidel on erinevad juhid ja seda tuleks tunnistada. Nende ärakasutamisest rääkimata.
