Mõistagi on valitsemissüsteemid parajalt erinevad, neist johtuvalt saab rahvas väljendada end erineval moel ja poliitikutel tuleb läbi käia erinevatest torudest. Kõigil on veel meeles, et Lätis korjati äsja 112000 allkirja ja et kohe-kohe tuleb seal rahvahääletus, mis võib praeguse Saeima ametist pühkida.

Ent Indrek Tarandi 102500 häält kaks aastat tagasi europarlamendi valimistel — kas see polnud samasugune protest demokraatia ahistamise vastu sovetlik-perekondliku (8 perekonda silmas pidades) valimisseaduse abil? Eesti rahvas osutas aktiivsust ka „Ühtsele Eestile“ kogunedes, ent loodetud liider, kellelt riigikogulased juba olid kord ameti võtnud, ei söandanud teha käiku, mida talt vargsi (eestlaste tavaline julguse ilming kodumaal) oodati.

Totter, ehkki seaduspärane valimistulemus (riigikogus on esindatud vaid neli parteid, kõigi äravalitute mõtlemine teada ja kõik näod äravahetamiseni sarnased) pani Suure Edgari ainsa mänguri olukorda. Edgaril vedas, sest leidus keegi, kellega koos vastasleeri õrritada — õigel hetkel jalust ära läinud Tarand, kellel kipub Brüsselis igav olema. Partei(juhi)truudust siiski ümber ei tee, mida näitavad ka asjaosaliste (mitte kommentaatorite!) tänased hõisked ajakirjanduses. Sestap saab Tarand teha vaid Zatlersit, tähendab, minna kaotama. Talle on see igal juhul võit, sest pärast kaotamist on ta jälle ära ning temast võib saada isegi uus „Vaino Väljas Nicaraguas“, keda algul vargsi (vt ülal) ja ühel hetkel ka täiel häälel hakatakse tagasi ootama.

Võidakse Läti eeskujul küsida, et kes siis on Eesti oligarhid? Täpset vastust teavad muidugi Eesti ajakirjanduse diktaatorid, ent fakt on see, et meil neid rahakotiga enda huvides poliitotsuste tegijaid-tellijaid suisa hoitakse — kohe ühtegi ühisnime pole nende jaoks leiutatud. Ehkki nad on ju olemas.

Kas või Tiit Vähi, kelle äriedu jaoks tegi otsuseid Siimanni valitsus või Tõnis Palts, kes tuli riigikokku selleks, et pääseda teatud maksudest (ja ennäe, seadused muutusidki) või Urmas Sõõrumaa, kellega seoses räägitakse energiatootmiseseaduse muutmisest jne. Kas need pole kohalikud lembergsid, skeled, slesersid? Mis sest, et väiksemad, ent meie riik on ka väiksem. Et ühe osa rahva suhtumine seda tüüpi tegelastesse on teisem kui lätlastel, näitab hästi ka ninnunännutamine suhkruga hangeldajatega: paarikümne suli teenistuses oli mitu valitsust ja kaks riigikogu ning ajakirjanduse tõttu ei saa paljud tänagi aru, et nemad ise maksavad sulide peale.

Ent mingem tagasi eriti äravalitute manu. Sõltumata sellest, mis Tarandist endast tulevikus saab, on ta rikkunud ära Kallase sujuva maandumise presidenditoolile viie aasta pärast.

Ei maksa unustada, et Eesti poliitika suured on juba aastaid võimu kujundanud omavaheliste salalepingute alusel. Hea näide on Partsi-Kallase 2003. aasta kokkulepe, mille alusel pidi sündima ühinenud parempoolne partei, Kallas saama Euroopa Komisjoni volinikuks, Rask riigikohtu esimeheks ning Ojulandil lubati jätkuvalt liberaalide esindajana mööda Euroopat ringi sõita, et kandideerida Euroopa Nõukogu peasekretäriks. Ühel hetkel jõudis Res Publicale kohale, et neid on alt tõmmatud, pakt avalikustati, hakati Tallinnas semmima Keskerakonnaga ja tõsteti Ojulandi valitsusest välja. Tartust tulnud Ansip tegi seepeale poistebändile üks-null ja pani Toompeal kokku valitsuse koos Villu ja Edgariga. Järgnes Res Publica ühteheitmine hoopis Isamaaliiduga.

Veel aasta hiljem tulid paremjõud välja eriti rabava ja kaugelevaatava kaadripoliitika kavaga — viia kõik valimised kokku ning valida riigikogu ja volikogud korraga. Ikka selleks, et kõik ametimehed oleks ette teada ja vaid omade vahel ära jagatud. See „Loomade farmi“ Eesti variant vajus küll varjusurma, milles mitte viimast osa ei etendanud europarlamendi suletud nimekirjade põrumine tänu Tarandile.

Ent kui meenutada, millise järjekindlusega on Reformierakond riigis ja Keskerakond Tallinnas kõik mõeldavad ametikohad parteisulastega täitnud, võib kindel olla selleski, mida räägitakse 2016. aasta presidendivalimistest. Täna soosib tagatoapoliitikat parlamendiparteide arvu järsk kahanemine, mis suurendas tippude omavahelist läbikäimist veelgi. Esinduslike ametikohtade arv on aga piiratud.

Käesolevatel presidendivalimistel on asjade seis selline, et hetkel, mil kõik tundus kontrolli all olevat, ilmnes, et mängureid on siiski rohkem kui neli. Kolme hea mängija üllatuseks saab halb mängija järsku kahe käega hääletada — za sebja i za tovo parnja, nagu teispool piiri, kust raha küsiti, on kombeks öelda. Nüüd võivad pikaajalised kokkulepped minna ka aia taha, sest leidus mees, kes ohustab väljakujunenud süsteemi sõna otseses mõttes väljast.