Nimelt võib 17. juuli üleriigilisest Eesti Päevalehest lugeda kirbukirjas avaldatud Tallinna Kesklinna valitsuse teateid, millede viimastes lõikudes kuulutatakse: „Käesolevat teadet ei avaldata ajalehtedes Pealinn ja Kesklinna Sõnumid, kuna nimetatud lehed suvel regulaarselt ei ilmu.”

Vaat nii - seadus näeb ette otsuste avalikustamise kodanikele n-ö harjumuspärases kohas, ent … kuna on suvi, siis avaldame mujal ja jääb õigust ülegi!

Teate rahaline väärtus on tohutu - tegu on aastaid avalikkuse vastupanu pälvinud Tallinna lauluväljaku ja lähiala detailplaneeringuga ehk siis teatud ärigruppi ammuse ihaldusega sinna miljonivaatega kortereid ehitada.

Tallinna linnavalitsus tegi vastava otsuse nimme 30. juunil ehk pärast jaanipäeva, mil inimesed on juba puhkusel. Otsustatu vääriliseks jätkuks on detailplaneeringuga tutvumine võimaldatud samuti just suvepuhkuste ajal 4.-18. augustilt ja et oleks võimalikult vähe tutvujaid, siis avaldatakse vastav teadegi seal, kust teda paljud ei oska leida. Kui puhanud linnakodanikud tööle tagasi naasevad, on kõik kambakraatlikud otsused tehtud.

Kui Eesti võimurid paistsid siiani silma valimiste-eelse ja -järgse aja osava ärakasutamisega a la Sakala Keskuse lammutamine (1992-1995. aastal püüdsin riigikogu põhiseaduskomisjoni liikmena järjekindlalt, kuid tulutult sätestada põhimõtteliste otsustuste keeldu 1-3 kuud enne ja pärast valimisi, nagu demokraatlikes riikides kombeks), siis nüüd kasutatakse küüniliselt ka suveaega ja põhjendust „ajalehed regulaarselt ei ilmu”.

Minu arust tõstatab säärane „tarkus” kohe mitme kandi pealt küsimuse ajakirjanduse reguleerimisest ja vastutusest. Asja absurdiks pöörates jõuame varsti olukorrani, kus täna kästakse lugeda ühte ja homme teist ajalehte ning lõpptulemusena ei jõua teave üldse kuhugi. Kas see ongi paljukilgatud Eesti kui infoühiskonna tegelikkus?

Ehkki on suvi, oleks huvitav teada saada, mida arvavad neist suvesahkerdustest info jagamisel Eesti Ajalehtede Liit, Ajakirjanike Liit jmt. Rääkimata justiitsministeeriumist.