Toomas Alatalu tagasivaade ajalukku: šokk Rootsis ehk mis juhtus aastal 1981, kui pinnale tõusis Nõukogude allveelaev
Rootsi relvajõudude ootamatu (sund)aktiivsus vee all oleva objekti leidmiseks ja seda saatev infoelevus toob meelde 33 aastat tagasi sündinu, kui Rootsi merekindluse Karlskrona läheduses tõusis 27. oktoobril 1981 pinnale Nõukogude allveelaev S-363 nn Whiskey klassist.
Kuna tegemist oli meie vahetu naabrusega ja Soome TV oli eestlaste jaoks autoriteet nr. 1, siis mõjus see vahejuhtum siin infopommina (võrreldes näiteks kaks aastat hiljem allatulistatud Korea lennuki juhtumiga, mis hakkas n-ö kerima mitmepäevase hilinemisega).
Mõistagi pani vaid muigama Moskva jutt, et kaugele kaljude vahele satuti navigatsiooni eksimuse tõttu. Et midagi suuremat taga oli, näitas fakt, et laeva ilmus „päästma“ terve Balti mere eskaader. Rootsi peaminister Thornbjörn Fälldin olla selle peale hüüdnud „Hoidkem piiri“ ja Rootsi rannakaitsekahurid sihiti kiirelt nii, et pärast mõningast kõhklust jäi võõras eskaader Rootsi territoriaalvete piiril siiski pidama.
Järgnesid enneolematud diplomaatilised käigud – laeva kapten sai immuniteedi ja tuli n-ö kaldale laeva piiririkkumist selgitama, Rootsi sai aga õiguse oma ohvitserid laevale saata, kes muuhulgas tegid salaja kindlaks, et allveelaeva pardal oli ka „Nagasakis 1945 kasutatud võimsusega“ tuumapomm – see fakt avalikustati hiljem, ent see oli aimatav päästeeskaadri suurust arvestades.
Vabas maailmas näidati mõnuga kaadreid käsirelvadega varustatud Rootsi sõjaväelastest valvamas kaljude vahel olevat allveelaeva. Olin siis juba teleekraanilt kõrvaldatud, ent suutsin soomlastelt saada unikaalsed fotod, mida oma kuulajatele mõnuga näitasin – „püssiga rootslane, taamal Nõukogude allveelaev.“ Rootslaste abiga anti allveelaevale liikumisvõime tagasi ja lahkus 10 päeva hiljem teda pikisilmi ootavate „päästjate“ juurde.
Tegemist oli pretsedentitu looga eeskätt Rootsi poliitikutele, kes olid aastaid hiilanud USA välispoliitika ja Lõuna-Aafrika sisepoliitika kriitikaga ning pigem vältinud Nõukogude Liidu käitumise arvustamist. Siitpeale kõlasid jutud Läänemerest kui rahumerest ja Põhjalast kui tuumavabast tsoonist siiski sootuks õõnsalt – Nõukogude Liit luuras kõigi järele ja ei kõhelnud väiksemagi vahelejäämise juures jõu kohesest mängupanekust. Eks tänu sellele jõudnud ka rootslastele kohale, et on aeg iseenda kaitsmiseks. Tasub lisada sedagi, et lombi taga oli just ametisse saanud Ronald Reagan, kelle Nõukogude tegeliku välispoliitika värske pinnaletulek andis lisafakti strateegia kujundamiseks, mille eesmärgiks seati Nõukogude impeeriumi likvideerimine.
Täna meenub paratamatult seegi, et Venemaa allveelaevade võimalikust taasaktiviseerumisest Balti meres räägiti ja hoiatati selle eest siis, kui algas Nord Streami ehitus – Moskva käitumise loogika on lihtsalt niisugune: kõiki tegusid peab saatma musklite näitamine.
Ja paistab, et ongi nii ning seda jällegi ajal, kui Venemaa on hoos musklite näitamisega Ukrainas ja samas kinnitab kõigile oma rahumeelsust ja valmisolekut koostööks!? Täpselt sama kordus pärast sõda Gruusias ning siis eelistas suur poliitika unustada väiksed kannatajad ning uskuda võitjat! Järgnev oli jällegi loogiline, sest impeeriumi taastamine teisiti ei käi - Venemaa kaugpommitajate lennud Kesk-Ameerikasse ja Alaska lähedusse, Venemaa eskaadrite taassisenemine Vahemerre, Venemaa relvajõudude manöövrid Balti riikide piiride vastas, Kaliningradis, Rostovi oblastis ja mujal.
NATOsse mittekuuluva Rootsi torkimine on siiski selge ja ohtlik nn. punase joone ületamine kõigile. Valikut sisuliselt pole – kas tunnistada mõne riigi, täpsemalt tema valitsuse õigust oma kõigist üleoleku janus muuta kogu muu maailm ebakindluse tsooniks või hakata sellele kollektiivselt vastu ja taunida otsustavalt igat uut punase joone ületamist.
