Oli muudki imepärast. Ma ei toeta võimulolijate poliitikat, ent enesekindlus, millega Eestit terve kriisiaasta juhiti, väärib – itta, lõunasse ja tulevikku vaadates – tunnustust.

Samas on rahvaesindajate tänane seltskond Toompeal tervikuna üks suur pettumus. Pole ime, et kahel korral hääletas rahvas võimulolijaist mööda, aga seda sorti protestimine võib tulevikuks keerulisi seise luua. Eesti on ja jääb piiririigiks ning mida vähem mängureid poliitikas, seda parem.

Suure poliitika peasündmuseks sai Hiina tõus esiotsustajaks Kopenhaageni konverentsil – maailm muutub kiiremini, kui seda eeldati. Järelikult tuleb ka Eestil kiirelt ja enda huvides tegutseda.

Igal juhul valmistas pettumuse suvise suurpeo jäämine koduseks ürituseks – me ei oska end endiselt maailmas tutvustada. Ka poliitilises plaanis – kogu Ida-Euroopa promos end 20 aasta taguste sündmustega, aga meie oleme pigem vait, kui kedagi endist esile tõstame. Eks seetõttu ole ka soomlased hakanud meile meie oma ajalugu kirjutama...

Euroopa Liidu uute tippjuhtide valik polnud suur pettumus, sest tean sealseid tegelasi ja kööki hästi. Küll aga rabas avalikkuse teavitamine sellest, et Euroopa Liidu teise ja kolmanda järgu tegelaste hulgas polegi idaeurooplasi.

Sestap küsin tänagi: hr EV president, peaminister, välisminister jt. Mida te olete Euroopa Liitu kuulumise viie aasta jooksul teinud selleks, et koostöös teiste Ida-Euroopa riikide juhtidega vältida säärast asjade seisu, kus meid juhivad ainult teised, Euroopa seda kanti kehvalt tundvad isikud?