Toomas Alatalu: Presidendivalimiste komöödiaga kõik, tragöödia tuleb
Keskerakonna kurikuulsal volikogul 18. juunil, kus sai ametliku õnnistuse ninasarviku ja Don Quijote vaimne liit, kiideti mäletatavasti heaks ka volikogu kohustus moodustada toimkond, mis töötaks välja Keskerakonna (umbes 12000 liiget) ja Indrek Tarandi (üksikkandidaat) ühisdeklaratsiooni Eesti ees seisvatele väljakutsetele vastamiseks.
20. juulil andis Tarand teada, et sellega tegelevat vaid Keskerakond, 14. augustil nentis Toobal viimaste nimel, et ei tule midagi. Aga see tähendab ka seda, et pole, mille üle vaielda, sest ametis olev president versus (kuigi teatud erakonna toetatud, siiski kõigest) üksikisik on ju nonsenss.
Raske uskuda, et Tarand hakkab viimasel hetkel paberilt maha lugema talle ettekirjutatud teksti. Seega jääb üle vaid kahe parajalt haritud, ühe ja sama valdkonnaga tegelenud, kuid hetkel ebavõrdses staatuses olevate meeste omavaheline jutt. Arvatavalt elust üldse ja rohkem välispoliitikast, kus võimu teostaja lihtsalt ei saa lahtiste kaartidega mängida elik peab olema väga ja väga diplomaatiline.
Sellega võiks tõmmata ka kriipsu alla Eesti presidendivalimistele 2011, ehkki teatud ajalehed alles üritavad tuure üles võtta ja avaldavad ühe muigamapaneva arvamuse teise järele. Kahjuks rõhutatult ikka sellest, kui hea on praegune presidendivalimise süsteem. Kuidas ta saab seda olla, kui pole valimisi ega pole ka kampaaniat. Pole midagi arutada, sest normaalne debatt konkreetsete ja tõsiste kandidaatide vahel on välistatud. Seda tänu märkamatult toimunud poliitika tsentraliseerimisele ja monopoliseerimisele.
Täna tuleb tõdeda, et kõik pandi paika juba siis, kui Andrus Ansip 27. jaanuaril 2010 pärast Reformierakonna juhatuse istungit teatas, et otsustati toetada härra Ilvese tagasivalimist. Panite tähele — see sündis 19 kuud tagasi. Raske öelda, mis selle avalduse tingis, aga pakun oma versiooni öeldes ettehoiatavalt, et Eesti erakondade liidrid näevad tihti tonti seal, kus teda tegelikult pole ja kui pärast läks nagu läks, siis kõlbab õigustuseks igasugune jutt.
Niisiis — miks?
Kui meenutada, siis Ilvese tippkarjääris etendas suurt osa kuulumine sotsiaaldemokraatlikusse parteisse. 2009. aasta kohalike valimiste järel läks aga SDE toonane juhtkond Tallinnas koostööle „vanakuradi“ endaga ja võinuks ju minna nii, et kevadel 2011 esitavad SDE, nendega toona (2010. aasta algus) ühinemisasju ajanud Rahvaliit ja KE ühiskandidaadina Ilvese. Kui vasakpoolsete kandidaadi.
Antud võimaliku arengu ennetamiseks oli valitsuse seisukohalt tark võtta president kohe arvele parempoolsena ja kartes, et IRL võiks sellega hakkama saada (seal mõned nutikad on), tegi Ansip esimesena poliitilise kaaperdamise. Poliitiliselt ja eriti välispoliitiliselt nutikas ja Eestile kasulik käik. Samas ansiplik käik, mis paraku ei arvestanud (tegelikult ei peagi arvestama!) kohaliku ajakirjanduse taset (tasub teist kuulata ja mitte ise välja mõelda, alati ei pea kõigest plärama, tasub õiget aega oodata jne).
Riigikogu valimiste eel olukord küll lihtsustus, sest sotsid keerasid end soovitud suunda ja saanuks ka kampaania välja mängida, ent ootamatu üleminek normaalselt parteimaastikult nelikbandele ja erinevate jõudude erisuunaliste ponnistuste summa andsid tulemiks vaid komöödiateatri, kus üks mängib laval ja on vaatajaile nähtav, teine aga kargab kõigest lava ees ja taga ning nähtamatuna välismaal ja väldib liigset lähedust esireas istuva peremehega.
Et mittekommenteerivale enamusele meie poliitika halba seisu paremini selgeks teha, tuletan kõigile meelde, et 2003. aasta valimiskampaaniast alates on erakonnad teinud rõhutatult propagandat vaid igas ringkonnas nimekirja kolmele esimesele. Kuna nüüd on riigikogus vaid neli erakonda, ringkondade kohtade arv 6-14, erakondade enam-vähem toetus igas ringkonnas teada, siis on enam kui selge, kui mitu kandidaati mingist erakonnast siin ja seal riigikogusse pääsevad. Ehk siis — juba järgmistel valimistel kaob igasugune mõte olla oma nimekirjas neljas, viies või kuues, kui sind kampaania jooksul kordagi ei mainita. Kui me seda ei taha, siis …
Esialgu on lohutuseks seegi, et keskerakondlased ehk ikkagi veerand valijaskonnast on hakanud valjusti arvama ja see tõotab tõeliselt traagilist etendust. Ma pean silmas erakonna XIII kongressi, kus tuleb verevalamist. Ehk siis ühed võidavad ja teised kaotavad ning seda lõplikult (nagu Eestis kombeks). Ja pärast seda ei saa kõik enam olla endine.
Nii et tuntud klassikut ümber sõnastades — seekord tuleb sügis teisiti. Hea oleks, kui mitte ainult kesikutele.
