Toomas Alatalu: Lõuna-Osseetias läbi kukkunud Kreml otsib meeleheitlikult komprat
Revolutsiooni ajendiks sai Kremli kandidaadi kahekordne põrumine presidendivalimistel.
Kuigi valimiste teine voor tühistati, on igal juhul jõus esimene hääletusvoor, kus osalistel oli võimalus anda referendumil hääl vene keele muutmiseks teiseks riigikeeleks. Just selle ootamatu lisapunktiga võib selgitada valijate üllatuslikku passiivsust. Kui pärast Georgia sõda toimunud parlamendivalimistest mais 2009 võttis osa 45886 valijat, siis nüüd, neli aastat hiljem on ametlikult registreeritud valijaid 43000, kellest osales 13. novembril toimunud esimeses hääletusvoorus 24404 ja referendumil 23737 valijat. Viimastest hääletas vene keele uue staatuse poolt 19797 ja 3902 vastu. Pehmelt öeldes mitte just soliidne häälte koguarv vene keele kehtestamise jaoks.
Saatuse tahtel langes teine hääletusvoor Venemaa riigiduuma valimiste eelõhtule, neist aga on õigus osa võtta ka välismaal elavatel Venemaa kodanikel. Kuna mägede taha peidetud Venemaa väegrupile tuginenud Lõuna-Osseetia separatistliku ühenduse alamatel polnudki 1991. aastast muud võimalust maailma pääseda kui Venemaa kodanikuks hakata ja pass saada, siis käis see ka Lõuna-Osseetia kohta. Pärast presidendivalimiste tühistamist kõlasid küll üleskutsed mitte osaleda riigiduuma valimistel, ent too loosung unustati kiirelt. Oli ju selge, et just Venemaa valimistest osavõtt elik lojaalsuse näitamine Kremlile annab lootust õiguse jaluleseadmiseks. Ka segaduse formaalne tekitaja — valimistulemused tühistanud kohalik ülemkohus — teatas, et uus otsus tuleb 5. detsembril (pühapäeval täpsustati, et siis teatatakse, millal otsustatakse).
Sestap on põhjust jälgida riigiduuma hääletustulemusi nii Lõuna-Osseetias kui kogu Põhja-Kaukaasias. Nagu arvata võis, on pilt sama, mis 1993. aastast alates: osalus sõltub iga vabariigi siseolukorrast ja kui ka on aktiivsust, saab Ühtne Venemaa suhteliselt vähem hääli kui kommunistid, Mironovi ja Žirinovski parteid. Pakun siinkohal, et küllap Kadõrovi Tšetšeenias on seekord tulemus vastupidine. Tuletaksin meelde ka ühe imelise näite Tõva Vabariigi ja Venemaa põhiseaduste üheaegsest hääletamisest detsembris 1993: esimeses osales 54 protsenti ja teises 33 protsenti valijatest. Samasugust valikutegemist kajastavad ka ülaltoodud arvud Lõuna-Ossetia presidendivalimistel ja referendumil osalemise kohta. Venemaa väikerahvastel on vähe võimalusi protestida, ent needki ahtad võimalused, mis on, kasutatakse ära.
Nüüd lumerevolutsiooni käigust. Kui sai ilmsiks Kremli kandidaadi — nii Putini kui Medvedevi õnnistusega Bibilovi — uus läbikkumine, pöördus viimane mitte valimiskomisjoni, vaid ülemkohtu poole, mis keelas valimistulemuste avaldamise ja tühistas need. Kiirelt kokku võetud parlament määras uued valimised märtsiks, kuid keelas Alla Džiojeva uuesti kandideerimise. Selle peale tulid viimase poolehoidjad välja ja marssisid 29. novembril keskväljakule. Seda väljakut on enda käes hoitud tänaseni.
Džiojeval õnnestus kätte saada valimistulemuste lõpp-protokoll, mille põhjal ta ütleb, et teda toetas 17000 hääletanut ja Bibilovit 5000 vähem. Džiojeva kohtus kohe kohaliku KGB juhi ja mitme armeegrupi komandöridega, kes lubasid säilitada neutraalsuse. 30. novembri hommikul kuulutas Džiojeva enda võitjaks ja ning moodustas kümneliikmelise rahvusnõukogu (endised konkurendid valimistel ja muud mõjukad kogukonna esindajad). Džiojevat toetavaid meeleavaldusi korraldasid ka osseedid Moskvas ja Vladikavkazis.
30. novembri õhtul saabus Tshinvalisse Venemaa presidendi administratsiooni asejuht Sergei Vinokurov, kes kohtus mõlema kandidaadiga ning kellelt Džiojeva ja miitingulised nõuavad (4. detsembri seisuga) uue presidendi ametisseastumise aja määramist ning praeguse presidendi (aastast 2001) Eduard Kokoitõ, ülemkohtu esimehe ja peaprokuröri tagasiastumist.
Eks näis, mida Kreml täna ja homme teeb. Läbikukkumine on ilmne, ent kas ja kuidas seda tunnistatakse? Venemaa meedias hakkas kohe ilmuma uudiseid, et Lõuna-Osseetiale on nelja aastaga eraldatud abi 43 miljardi rubla eest, ent suur osa sellest olla haihtunud. Tõva kogemusi arvestades võib väita, et küllap otsitakse praegu meeleheitlikult kompromiteerivat materjali Džiojeva ja tema poolehoidjate kohta. Ent raske on kummutada hääletustulemust, mis sündis ikkagi rahvusvaheliste vaatlejate silmade all.
Demokraatlik maailm selle nukuriigi olemasolu ei tunnista, ent täna, kus rahulolematus „vabastajate“ ja marionettide poliitikaga on ilmne, on ikka põhjust huvituda küll.
