Igal juhul võib pidada muljetjätvaks seda, kui USA president Obama sõitis pärast sõjale tee valla teinud ÜRO JN resolutsiooni hääletamist rahulikult nädalaks Lõuna-Ameerikasse. Moraal võis olla järgmine – algav on kõrgemale ülemjuhatajale midagi nii teisejärgulist, et see ei vajagi kohalolekut ja niikuinii tekib mingisugunegi kord asjades alles nädala pärast. Nagu teada – nii ka läks. Alles 25.03 sündis otsus, et operatsiooni hakkab juhtima NATO ja seda alates teisipäevast. Siiani aga on olnud lihtsalt grupi riikide omaalgatuslik tegevus, mille mandaat pärineb kummalises koosseisus 20.03 Pariisis kokkuvõetud seltskonnalt, mida toetavad eri instantside nimel tehtud ja olulistes kohtades piisavat ebamäärasust sisaldavad avaldused. Ent kui demokraatliku maailma kolm suurriiki olid otsustanud sõjaliste meetmetega kaista ja toetada äkitselt väljailmunud Gaddafi vastasrinda, siis oli ka selge, et seda otsust ei väära ükski jõud. 

Prantsusmaa üliagarus Gaddafi positsioonide tulistamises (esimesena!) tuletas paratamatult meelde kõigest kolm aastat tagasi (detsember 2007) sõlmitud suure relvatehingu Sarkozy-Gaddafi vahel, mis puudutas tankivastaseid relvi, moodsaid sidepidamisvahendeid, lennukite ostu jmt. Nüüd siis rutati hävitama seda, mida ise oli müüdud!? Ühel sõjapäeval pajatas BBC pikalt Liibüa vastu kasutatud relvade hinda – kui õigesti mäletan, siis ainuüksi tiibrakett Tomahawk (neid oli valmis kasutamiseks 110), maksis ligi 1 miljardi dollari.

Maksimaalne relvade käikulaskmine sõja esimestel päevadel tuletab meelde, et elame jätkuvalt majanduskriisi tingimustes, kus tööstused vajavad tellimusi ja teatud inimestegrupil on vaja teha äraelamiseks oma tööd, s.t. rakette, pomme jmt. Selleks aga tuleb olemasolevad laadungid ära kulutada – nii on olnud minevikus majanduskriisidest väljatulemisega, nii on ka praegu. Jällegi – mäletate, kuidas pärast Mistrali müüki Venemaale ruttas Prantsuse minister tehasesse ja üles – me tagasime teile töökohad. Sestap julgeks küll Liibüa konflikti esimese faasi kokku võtta nii – see rahuldas üksnes suurriikide relvatööstuste huve, mida polnud sünnis kogu NATO nimega siduda ja asi otsustati muuta NATO ettevõtmiseks siis, kui kellegi – üldiste väärtustega selgelt mittehaakuvad erihuvid - enam silma ei paista.

Teadaolevalt oli Liibüa suurimaks relvatarnijaks ikkagi Venemaa, kes on küll sündmustest kõrvalejäänud, ent kelle tegevust on nüüd huvitav jälgida paaris Saksamaaga, kes ajab konfliktis selgelt oma joont. Siinkohal osundaksin Putini kiirele ilmumisele (21.03) Votkinski (Udmurtia), kus ka meie ugrimugri kätega tehakse kurikuulsaid Iskander, Bulavasid jt. rakette. Kõneledes avalikult sellest, kuidas pärast Serbiat, Afganistani ja Iraani ründab NATO nüüd Liibüat, oli Putinil vaid üks järeldus – „Venemaa peab oma kaitsevõimet tugevdama“. Kohe pärast neid sõnu kirjutas ta alla Venemaa raketitööstuse neljakordistamise otsusele kaheksa aasta jooksul, mis tähendab uusi rakette ja NB ka „kõigi sõlmitud rahvusvaheliste tarnelepingute täitmist.“ Ma pole spetsialist antud valdkonnas, ent tundub, et ka Liibüa võimalikel uutel juhtidel tuleb tegu teha Moskvast saabuvate relvadega. Mõistagi leidis Moskva hea aja oma varasema otsuse vormistamiseks. Nii või teisiti on Liibüa kodusõtta sekkumise üks peamisi tagajärgi ilmne ja käes – relvastuse võidujooks sai uue hoo sisse. 

Kui hakatuseks veel paar mastaapsemat järeldust ära tuua, siis Liibüa sündmuste tormilise arengu tulemusena (16.02 – esimesed rahutused, 21.02 – vastasrinde väljakuulutamine, 26.02 – ÜRO esimene resolutsioon) sattusid fookusesse vahepeal nagu rahunenud Jeemen ja täiesti uue arenguna (alates 18.03) Süüria. Kui öelda, et Tuneesias ja Egiptuses kukutati parempoolsed reziimid, siis hetkel on löögi all kolm vasakpoolset reziimi.

Teiseks valitseb märtsis suht suur vaikus aastaid Lääne kirstunaelaks olnud Iraani ümber, ehkki opositsioon liigutas seal end kõvasti terve jaanuari teise poole ja veebruari. Facebook´i teooriaid jmt. uskudes – pole maailma tähelepanu, pole ka sündmusi!? Või on ikkagi reaalselt ära tunnetatud, et selles, korrapäraselt toimuvate valimistega riigis, kui elanikkonna enamus elab maal, on linnades elaval vähemusel raske tänavarahutuste abil võimupirukas enda kätte saada!?

Olen juba kirjutanud „operatsioonist Bahrein“ (14.03), kus moslemistest naaberriikidel tuli tõestada, et julgevad oma vägedega võõrale territooriumile minna. Ilma neid kolme tilka verd polnud USA ja EL valmis midagi ette võtma. Tegelikult söandas kolmest osalenust – Katar, Saudi Araabia ja Ühendemiraadid – vaid esimene komandeerida oma lennukid Liibüa operatsioonile. Reedel lubas sama UAE, ent Saudi Araabia tegeleb juba oma enda riigis toimuvate rahutuste jõuga mahasurumisega. Samuti Jordaania ja uuesti ka Bahrein, kusjuures kõikjal on verd valatud. Rääkimata Liibanonist (kas tõesti jätsid meie ratturid kahe silma vahele tohutud teineteist välistavad demonstratsioonid 8. ja 13. märtsil). Kord end kergemalt, kord häirtumalt tundev Iisrael andis nagu muuhulgas taas suurema löögi Gaza sektorile ja sai vastuseks – pärast 7-aastast vaheaega – pommiplahvatuse Jeruusalemmas. See aga tähendab, et ka Palestiina võib muutuda uueks tormikeskuseks.

Paar sõna Araabia Maade Liiga pealnäha kummalistest otsustest – algul avasid ise (12.03) võimaluse lennukeelu tsooni loomiseks, siis aga (20.03) protestisid selle rakendamise, et päev hiljem toimunut kiita. Kui meenutada, et AML peasekretär Moussa oli vana Mubaraki kamraad ja lahkus ametist koos viimasega, siis kutsuti ta ikkagi tööle tagasi (nüüd räägitakse isegi tema kandideerimiset Egiptuse presidendiks) ja mõistagi annab ta oma parima ... kõigile. Hoopis suurem puänt oli hoopis see, et Saksamaa välisminister Westerwelle, kellelt tema EL kolleegid ootasid 21.03 kinnitust Berliini eksimisele Julgeolekunõukogus hääletusel (ka Eesti meedias jõuti „huvitavaid“ põhjendusi pakkuda), kinnitas hoopis Saksamaa vastuseisu jõupoliitikale ja viitas Brüsselis AML 20.03 avaldusele. Mis teha, kui ta ei teadnud, et araablane rääkis juba risti vastupidist juttu.

Pärast koalitsiooni rünnakute algust pöördus Liibüa Malta, Türgi ja Hiina poole palvega olla vahendajad. Pöördus ka ÜRO JN poole, kus see lihtsalt tagasi lükati. Tasub siiski teada, et Venemaa on esitanud uue projekti sõjategevuse lõpetamiseks... Nii on Liibüa ruuporiks jäänud kõigest Aafrika Liit, mis edastab sõnumit Gaddafi valmisolekust läbirääkimisteks vastasrindega. Kas sellest mingit kasu on, selgub ilmselt tuleva nädala algul, kui tekib n.ö. NATO koalitsioon Liibüa lennutsooni tagamiseks ja peetakse tippkohtumine (29.03) Londonis. Täna võib olukorda Liibüas hinnata kui klassikalist kodusõda, kus ühel pool on väljaõppinud ja seni head tasu saanud sõjaväelased, teisel pool mingid Ivo Schenkenbergi salku meenutavad seltskonnad, keda toetatakse vastaspoole tehnika hävitamisega õhust ja merelt. Kui Gaddafi toetajate hulgas uut lõhet ei teki, võib ennustada pikka vastasseisu.