Toomas Alatalu: Lähis-Ida riikide rollid röövitud ratturite pöördumise kontekstis

Röövitud Eesti jalgratturite pöördumist on ridamisi püütud selgitada kolmanda või neljanda järgu põhjustega. Asjatult on tekitatud segadust ja riike asjasse kaasatud.

Mõned teadmised pole ilmselt kellelegi liiast.

Liibanoni peaministri mainimine on loomulik. Röövimine toimus just selles riigis ja riigi tegeliku võimuri mainimine (vaatamata sellele, et hetkel on tegu ajutise valitsusega) peaks kaude kinnitama seda, et meie mehed on jätkuvalt Liibanonis.

Saudi Araabiat tunnustakse piirkonna vaimse liidrina tulenevalt Meka asupaigast. Ent veel Islami konverentsi organisatsiooni (IOC) luues (1969-1972) määratles Saudi Araabia kuningas end ka Jeruusalemma kaitsjaks ja sealtpeale on Er-Riyad aegajalt esitanud uusi n-ö araablastepoolseid plaane Palestiina Araabia riigi loomiseks.

Viimane ja praegustelgi kõnelustel käsitletav plaan pärineb aastast 2002 ja selle autorina nimetatakse Saudi Araabia tänast kuningat Abdullat. Saudi Araabiast ei minda kunagi mööda ega ümber ka tänu erisuhetele selle kuningakoja ja Washingtoni vahel — Araabia maailmas austatakse neid, kes otsustavad.

Jordaania kuninga mainimine on ilmselt paljud segadusse ajanud, sest loogiliselt tulnuks mainida Egiptuse — piirkonna võtmeriigi — juhti. Ent revolutsioon pühkis Mubaraki minema, teda asendab Egiptuse armeejuhtide nõukogu esimees, kes aga on juhtumisi mitte päris egiptlane, vaid nuubialane (tublid sõjamehed vaaraode aegadest peale). Nii läkski piirkonna liidri rolli täitmine üle respekteeritud kuningaperekonna võsule Abdallah II-le. Mees, kes ühtemoodi hästi ajab asju lääne ja idaga (kohtus alles läinud kuul Medvedeviga).

Prantsusmaa on tõesti kunagi antud piirkonnas kolonisaator olnud ja sealt häbiga välja kihutatud. Prantsusmaa tänane väljavalimine tuleneb aga sellest, et president Sarkozy on nii G8 kui ka G20 eesistuja ja, mis peamine, tema eestvedamisel algas lääne suurriikide ja seejärel NATO sekkumine Liibüa kodusõtta.

Araablaste silmis on tegu kolmanda moslemite-mittemoslemite sõjaga, mis praegu piirkonnas käib (Afganistan, Iraak, Liibüa) — asi, mida tuleb igas analüüsis arvestada ja asi, mida pidanuks taipama iga antud piirkonnas 19. märtsil olnu.

Sarkozy tunnustas — üle oma valitsuse ja välisministeeriumi — esimesena Liibüa nn vastuvalitsust ja sai viimase juhilt kolmapäeval kutse tulla Benghazisse ehk mässuliste pealinna.