Kuuldes Putini režiimi vastaste kavandatud suurest väljaastumisest 4. veebruaril, on tõenäoliselt suur enamus valmis selleks, et tuleb ka Putini toetajate meeleavaldus. Tegelikult neist esimene suurem juba toimuski. Opositsiooni meeleavaldust ennetades korraldati eelmisel nädalal meeleavaldus Jekatrinburgis ehk kohas, kus bolševikud omal ajal tapsid tsaari ja tema perekonna.

Võiks öelda, et see oli huvitav kohavalik ja seda eriti kui jälgida Putini esinemisi, mis jätavad temast isevalitseja mulje, kes aegajalt teatab: „Ma tegin selle otsuse meelega, sest...“ Heaks näiteks sellisest käitumisest on kuberneride ametisse määramise, mille tagasipööramine nii, et valida võiksid kodanikud, on juba eelnõuna menetluses. Putin põhjendas enda eelmist otsust aga sellega, et ta pidi vältima oligarhide ja kriminaalide sattumist kubernerideks – nüüd on olukord kõiketeadva Putini arvates küps, et rahvas võiks taas ise otsustada.

Enesekindlus enesekindluseks, ent sedapuhku tuleb Putinil valimisvõidu pärast muretseda, sest vastasleer on kindlalt olemas. Masside rahulolematuse vallandajaks said jätkuvad (need on ju alati olnud Venemaa poliitika osa!) võltsingud hääletustulemustega. Probleem on aga selles, et esmakordselt Venemaa ajaloos on elanikkond suurel määral muu maailmaga (telepilt ja internet ) seotud. Lisaks ei aktsepteeri end järjest rohkem vabana tundvad kodanikud enam senist olukorda ja sellest ka väljaastumiste torm kohe pärast 4. detsembri Riigiduuma valimisi.

On raske öelda, kas selle juhid tegid kõige targemini, kui ei kavandanud väljaastumisi jaanuari, sest pärast pausi hoo ülesvõtmine võib teinekord osutuda raskeks. Samuti tuleb Venemaal alati arvestada veel ühe tsaariga, kel nimeks Külm (Putini-meelsetel oli 28. jaanuari meeleavalduse ajal ilma mõttes kergem). Sestap võib juhtuda, et laupäev ei anna päris õiget ettekujutust masside aktiivsusest ja jõudude vahekorrast Venemaal.

Relvajõudude päev ja Lõuna-Osseetia

Üldpilt on säärane, et opositsioon on keskendunud võimu ja mõju näitamisele sel laupäeval ja kuigi ka Putini-meelsed teevad sel nädalavahetusel midagi justkui kompamiseks, koondavad nemad oma peaürituse järgmisele laupäevale. Nii jääb alles üks ühine laupäev - 25. veebruar, millele annab tooni Venemaa sõjalise võimekuse kiitmine relvajõudude päeval.

4. märtsi valimistele eelnev laupäev pole enam musklitega mängimiseks ja jääb mängust välja. Siiski sai see ette-teada-olnud kalender ootamatult täiendust, sest korraliku üllatusena tuleb Venemaa presidendi kandidaatidel hakata hindama ka Lõuna-Osseetia presidendi koha täitmist.

Siinkohal väärib meenutamist, et Venemaa enda loodud Lõuna-Osseetia Vabariigi esimesed sõjajärgsed presidendivalimised 13. ja 27. novembril pani kinni 63-aastane haridusminister Alla Džiojeva ja seda Moskva selget kreatuuri Anatoli Bibilovit võites. Sealjuures sai Kremli eriliseks ämbriks asjaolu, et 21. novembril kohtus president Medvedev Bibiloviga ja ei võtnud vastu Džiojevat.

Moskva senine käsilane ja kaasalööja Georgia-vastases sõjas Eduard Kokoitõ (president 2001-2011) aga tühistas valimistulemused, määras uued valimised selle aasta 25. märtsile ja keelas Džiojeval neil kandideerimise. Kange naine vastas sellele „lumerevolutsiooniga“ ehk tõi oma poolehoidjad Tshinvali (lumisele) keskväljakule ja need jäid sinna kuniks Kreml saatis oma ametniku vahendajaks.

Isetehtud naaberriik

10. detsembri Vinokurovi-Kokoitõ-Džiojeva kolmikleppe alusel lahkus Kokoitõ päevapealt ametist, tema kohale tõsteti Uuralitest 2009. aastal toodud peaminister Brovtsev, valimistulemuste vassimises süüdiolevad võimukandjad pidid ameteist lahkuma ja Džiojeva nõustus uuesti kandideerima.

Juba paar päeva hiljem sai selgeks, et Kreml ja Kokoitõ olid Džiojeva ülekavaldanud, sest kohalik parlament keeldus võimu kuritarvitajate vabastamisest või siis lihtsalt nimetas nad uutele ametipostidele. Kokkulepet eirates jäeti Džiojeva inimesed ametisse määramata. Kemplemine ja ka Moskva poole (tasub rõhutada, et enamik Lõuna-Osseetia elanikke on Venemaa kodanikud ja umbes pooled neist võtsid osa Riigiduuma valimistest) pöördumine lõppes sellega, et 18. jaanuaril kuulutas Džiojeva oma lahkumisest kolmikleppest.

Vastasleer „leidis“ kiirelt uued presidendikandidaadid ja kui neid oli juba kaheksa, andis Alla Džiojeva 29. jaanuaril teada, et lähtudes oma kindlast valimisvõidust 27. novembril (valimiskomisjoni vastav protokoll on tema käes!), astub ta 10. veebruaril ametisse. Inauguratsioonikoht jäeti saladuseks, küll aga pöördus Džiojeva avalikult kohaliku armee, sisevägede ja KGB poole palvega tagada kord. Olgu meenutatud, et kaks nädalat kestnud lumerevolutsioon toimus sõjalise valve all ja intsidentideta.

Džiojeva pöördus ka avalikult Venemaa presidendi kandidaatide poole palvega aidata tagada seaduslikkus Lõuna-Osseetia Vabariigis ja toetada tema asumist presidendi kohustuste täitmisele. Missugune pomm valimiskampaanias, kus peateemaks on valimiste aususe tagamine! Kuna osseetide mõjukas kogukond Moskvas jõudis avaldada toetust ka Džiojeva sellele taotlusele, pole välistatud teda toetavate loosungite ilmumine laupäeval Moskva tänavapilti.

Jääb üle vaid põnevusega oodata, mis hakkab sündima Lõuna-Osseetias ja kuidas sellesse suhtuvad Putin, Prohhorov, Zjuganov, Mironov ja Žirinovski. Ikkagi Venemaa enda tehtud naaberriik ja enda keedetud supp ka.