Toomas Alatalu: kes kujutab ette Tarandit kohtumas USA presidendiga?
Savisaare-Tarandi üllatustandem pakub mänguilu mõlema poolehoidjatele ja vastastele, kuid see sündis minu arvates taktikaliselt pisut vara, sest ... pill tuleb pika ilu peale! Kääriva Keskerakonna jaoks on valimisteni jäänud kaks kuud piisavalt pikk aeg, et mõnel tekiks kiusatus karistada enda kõrvalejätmise ja varjaagi sissetoomise eest Edgarit oma hääle andmisega Ilvesele. See oleks parajaks löögiks just Tarandile ja seda tema tulevikku silmas pidades.
Ilves ja Tarand on välispoliitika asjatundjad ja aastaid koos töötanud, mõlemad armastavad rõhutada oma väljavalitust ja on rahvakauged, kuid meeste kaalukategooriad ja eeskätt tagalad on silmatorkavalt erinevad. Väikse piiririigi esimese mehe puhul tähendab see väljastpoolt vaadatuna – aga teisiti ei saagi olla! - paljut.
Arvukaid n.ö. kodueestlasi jääb häirima härra Ilvese tulek USAst, kuid fakt on see, et kõige tõsisema sisepoliitilise kriisi tipus mais 2007 sai Eesti Vabariigi president kutse tulla kuu hiljem visiidile USAsse, kus ta ühena vähestest riigijuhtidest sai enda käsutusse ruumid Valges Majas.
Lisagem sellele juba neli Ilvese-Obama silmast-silma kõnelust ja teadmise, et näiteks oma teist ametiaega lõpetav Soome president Halonen sõidab alles sel sügisel esmakordselt visiidile USAsse, et aduda – Eesti Vabariigil on erisuhted USAga.
Kujutada nüüd korraks, et Valgesse Majja võiks ühel päeval nagu muu hulgas astuda sisse tundmatu pikk brünett prillid peas („meil kõigil siin on kõhe tunne!“), on ilmselt välistatud ja kuigi meil on peale Indreku ja Edgari veel kümneid X-e ja Y-grekuid, jagub riigikogu tasandil piisavalt neid, kes on valmis kaitsma praeguse seisu püsimist Eesti-USA tippude vahel. Arusaadavalt tagab see Eestile lisapunkte suhtlemises teiste peategijatega Euroopa Liidus ja väljaspool seda, sest kes ei märkaks pisiTallinna ja Washingtoni vahel särisevat head suhet. Tunnistagem sedagi, et kuniks tekkinu toimib tagab pigem see kui Tallinna-Brüsseli telg suhete paranemise Venemaaga.
Iga endast lugupidava väikeriigi president on ühtaegu sõnumikandja teistele riikidele. Ilves sai veel välisministrina maha mitme kõneainet pakkunud kõnega ja on presidendina usinalt ja tulemuslikult raiunud küberkaitse rauda. Edukalt, sest Eestit seostatakse küberkaitsega ja vastupidi. Tarandil pole aga praktiliselt ette näidata ühtegi üllitist peale ühe futuristliku käsitluse, mida ta mainis ka oma (seni ainsana kõlanud) programmkõnes Keskerakonna volikogule 19. juunil. Pole juhus, et Tarand tsiteeris oma esitluskõnes mitu korda ja positiivselt Ilvese sõnu. Paraku on Ilvesel raske, et mitte öelda - võimatu samaga vastata. Välispoliitikast tõstis Tarand selles kõnes esile veel Kreeka kriisi ja euroala kriisi käsitlemist ning teatas kahel korral:“... idaraha küsimine oli andestamatu viga. Kuid ma lisaksin, et kui vea tegija palub andestust, siis ka see võimalus peab XXI sajandis Eesti Vabariigis olema“. See lõpuosa kõlas parajalt kummaliselt, sest keegi pole ju andestust palunudki, pigem asja õigustanud.
Õhk läks kohe intriigist paksuks, sest keegi nagu hakkas kellegile teisele pinda ette valmistama, kuid alustatu lõpetati kärmelt. 23. juunil Tartus esinedes tuletas president Ilves oma kõne lõpuosas meelde siseriiklikke ohte, mainides esmalt mõne kilomeetri kaugusel kinni istuvat „Eesti ja NATO saladusi müünud kõrget riigiametnikku“ ja rääkis selle otsa uuest sisepoliitilisest vapustusest, kui ilmnes, et „oldi valmis ostma teise riigi raha eest endale paremat valimistulemust ja andma end rahastajate kätte pantvangi“. Tarand oli oma idajutuga astunud ämbrisse.
Lõpuks ei saa unustada sedagi, et sõltumatuna endale Europarlamendis koha võitnud Indrek Tarand liitus seal parajalt kummalise seltskonnaga, kus teine Baltikumist pärit tuntud nägu on Läti interrindelaste omaaegne juht Tatjana Ždanoka, kes Läti oma parlamendivalimistel oli valimisliidu „Inimõiguste eest Ühtses Lätis“ peaministrikandidaat. Kui Eestimaal läheb põhimõtteliselt vähe korda, kus ja kellega meilt Europarlamenti pääsenu semmib, siis riigi liidrite ja poliitikategijate peres on tõsiseltvõetavuse mõttes ikkagi oluline küll, kas tullake sotsiaaldemokraatide leerist või roheliste ja uuseurooplaste segaseks jäävast seltskonnast.
