Toomas Alatalu: Ka erisuhted nõuavad kaugemale vaatamist
Kõigest kuu aega varem oli Paet välispoliitikute pere parajalt muigama pannud, kui ta teatas, et mingist Afganistanist üksinda äratulemisest ei saa juttugi olla. Eesti kontingent Afganistanis jääb alla enamikule selles operatsioonis osalejate omadest ning suuremate õpetamine on alati väga küsitav asi. Ent kuna oli teada ka Paeti eesseisev sõit USAsse, oli kõik kommentaaridetagi selge.
Nüüd, pärast Washingtonis kõlanud ülevoolavat kiitust poleks mõtet Paeti ülepingutamist üldse meenutada, kui küsimuste ring, mida USA riigisekretär Eesti välisministriga arutas, poleks suur olnud. Oleme me ikka — küsitavale sõjale takka kiitmise kõrval — mihklid ka muudes küsimustes kasulikku nõu andma?
See, et Valge Maja ja Riigidepartemang Ilvest, Ansipit ja Paeti usaldavad, on kena ja tunnustus Eestile, ent näiteks Eesti-Venemaa suhete seis, eriti kui seda kõrvutada Läti-Venemaa ja Leedu-Venemaa suhetega, ei anna nagu märku Eesti meeste heast kvalifikatsioonist idarindel. Tõsi, kogupilt sõltub paljus Kremli valikutest ja hoiakutest ning kindlasti on tõetera selles, et mida paremad on mõne tema naaberriigi suhted USAga, seda jäigema hoiaku tolle suhtes ja paindlikuma järgmise naabri suhtes võtab Moskva.
Mis aga puutub Afganistani, siis pole saladus, et üks kahest riigist, mis sealsest operatsioonist (ise n-ö sekkumata) algusest peale kasu lõikasid, oli Venemaa. Logistiliselt lihtsalt ei saa seal kandis teisiti sõdida, kui Venemaa ning sellest sõltuvate Kesk-Aasia riikide õhuruume ja territooriume kasutades. See sai aluseks Washingtoni ja Moskva uuele sõprusele ning sellest väljakasvanud reset-poliitikale. Välja pressida Moskva aga juba oskab — paralleelselt Obama ja Medvedevi tuumaründerelvastust vähendava lepingu n-ö parandamisega andis Riigiduuma eelmisel nädalal USAle õiguse ka sõjavarustuse vedamiseks Afganistani läbi oma õhuruumi.
Vajadus kalkuleerida, mida me kedagi eelistades ja midagi tehes tegelikult teeme, kerkis suurde poliitikasse sukeldunud Eestis päevakorrale kohe, kui Kallase-Savisaare valitsuse peaminister tegi oktoobris 2002 oma kuulsa „poole valiku” — USA. Selle paratamatud plussid ja miinused tehti puust ette üks kuu hiljem, kui Kallas sai söögilauas koha president Bushi kõrvale, seal algselt istuma pidanud Ukraina president aga kupatati laua teise otsa.
Loomulikult polnud Kallasel kohavahetuses mingit süüd, ent täna on kõvasti põhjust küsida, kas toona ja järgnevatel aastatel sai president Bush Ida-Euroopast piisavalt õiget nõu näiteks selle kohta, mida ja keda Ukrainas teha ja toetada!? Sama kehtib ka Georgia suhtes. Või räägiti seda, mis tagas sooja koha peoperemehe kõrval!?
Fakt on see, et Euroopa Liidu ja NATO suunaline poliitika piirkonnas, mida täna kutsutakse idapartnerluseks (Valgevene, Ukraina, Moldova, Georgia, Armenia, Azerbaidjan), näeb praegu kordades kehvem välja kui alles paar aastat tagasi. Aga eks seisnud Idapartnerluse kui ühenduse endagi sünd aastaid teatud suurriikide mängude ja vastumängude taga.
Pilt muutub eriti kontrastseks, kui kõrvutada neis riikides tehtut ja tegemata jätmist samade suurriikide agarusega mõnes muus maailmajaos või ELi naaberpiirkonnas. Eelmise aasta lõpul saadi hakkama sellega, et pandi ametnike tasemel kokku Idapartnerluse sõprade (Friends of Eastern Partnership) ühendus, kus esisõpradena figureerivad naaber Venemaa ja kaugel asuv USA (+ teised kauged riigid). See täiesti uus asjade seis (mõelgem näiteks vahekordadele Georgia-Venemaa, Moldova-Venemaa) nõuab piirkonnaga seotud ja seda tundva väikeriigi välispoliitilise nõu taseme tõstmist.
Oleks aeg mõelda mitte ainult kiituse väljateenimisele täna (enne valimisi!), vaid läbi mõelda ja arutada ka Eesti välispoliitiline toimetamine kiirelt muutuvas maailmas 3-4 aasta pärast.
Autor on SDE kandidaat riigikogu valimistel.
