Toomas Alatalu: Gaza sektori pommitamine on osa Iisraeli valimiskampaaniast

 (42)
Toomas Alatalu: Gaza sektori pommitamine on osa Iisraeli valimiskampaaniast
AP/Scanpix

Nagu ajalugu on näidanud, mõjub „väike võidukas sõda“ valimistulemustele alati hästi, lisaks saab jõupoliitikat kasutada oma välispoliitiliste ambitsioonide saavutamiseks.

Et mõista Iisraeli rünnakuid Gaza sektori vastu, tuleb minna ajas natuke tagasi ning piiluda ka suuriikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide telgitagustesse.

Mäletatavasti valiti Eesti hiljuti ÜRO Inimõiguste nõukogu liikmeks. Protsess kulges suhteliselt rahulikult, kuna Ida-Euroopa grupis kandideeriski kahele kohale vaid kaks riiki ehk peale Eesti ka Montenegro.

Sama ei saa öelda Lääne-Euroopa grupi kohta, kus Rootsi ja Kreeka pidid alla vanduma Iirimaale ja Saksamaale ning tagasi valitud USAle. Küll on aga siinkohal oluline märkida, et sedapuhku oli USA tulemus märkimisväärselt nõrgem, kui eelmisel korral. Paratamatult tuletas juhtunu meelde USA eelmise presidendi George Bush noorema teravat konflikti ÜRO Inimõiguste komisjoniga (mis on inimõiguste nõukogu eelkäija).

Seotud lood:

Iroonilisel kombel troonisid toonases komisjonis Aasia ja Aafrika riigid, kus inimõigustest suurt ei hoolitud. Konflikt lõppes sellega, et 2001. aastal hääletati USA komisjonist üldse välja, kuid otsuses andis tooni eeskätt siiski 1993-2000. aastani toimunud kõneluste umbejooksmine Palestiina riigi loomiseks.

Hinne Obamale

Bushi järglane Obama leidis, et inimõiguste küsimustega tegelemiseks maailmas tuleb siiski kuuluda ÜRO nõukogusse ja USA valiti sinna 167 häälega. Et Palestiina küsimus on endiselt lahendamata, varjutab see ka USAd ning sel nädalal said nad inimõiguste nõukokku kandideerides 36 häält varasemast vähem. Miks on see vahe oluline? Sest see on omamoodi rahvusvaheline hinne kodus tagasivalitud Obama välispoliitikale.

Teadupärast üritas Obama veel 2009. aastal „uut algust Lähis-Idas“ ja septembris 2010 kuulutas ta ÜRO kõnepuldist, et loodab aasta pärast näha seal ka Palestiina riigi esindust. Israeli ja USA Kongressi vastutegevusele põrkudes pakkus Obama aasta hiljem otsustamise edasilükkamist - kuna Põhja-Aafrikas oli selleks ajaks kolm revolutsiooni lõppenud ja kaks käimas, siis võis venitamist võtta kui paratamatust.

Tänaseks on revolutsioonid loonud täiesti uue poliitilise maastiku. Võimule on saanud muslimivennad ja seda ka Iisraeli ümbruses (Gazas võimulolev Hamas on samuti muslimivendade kohalik variant) ning otsustamisest pole pääsu.

Juulis deklareeris Palestiina (mis mäletatavasti koosneb Gaza sektorist, kus praegu lahingud toimuvad ja Jordani jõe läänekaldast) juht Abbas, et paneb Palestiina tuleviku küsimuse ÜRO Peaassamblee päevakorda pärast USA presidendivalimisi. Kuna Abbas pidas sõna, püüdis Obama teda isiklikult ümber veenda, kuid sellest polnud abi. 7. novembril sai kinnitust, et Palestiina soovib oma praegust „vaatleja“-staatust vahetada kõrgema, „mitte-liikme“ (non-member) staatuse vastu ehk saada Vatikaniga võrdne positsioon ÜROs. Kuigi esmapilgul tundub see tühise erinevusena, on vahe siiski väga oluline.

Vastastikune torkimine

Nimelt annab „mitte-liikme“ staatus Palestiinale õiguse pöörduda Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse näiteks kaebustega Iisraeli ebaseadusliku ehitustegevuse pärast Läänekaldal! Ja kuna Eestist on vahepeal saanud ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Assamblee eesistuja, siis on selge, et meie diplomaatidel tuleb siis palestiinlaste probleemidega regulaarselt tegeleda.

Säärased arengud Iisraelile mõistagi ei meeldi ja vastastikune torkimine algas juba eelmisel nädalal Süürias, kus rünnati Palestiina Vabastamise rahvarinde peakorterit. Hoolimata sellest, et pole teada, kes Süürias Palestiina rahvarindelasi tappis, saadeti Gazast raketid teele ja loomulikult Iisraeli pihta.

Mõistagi süüdistab Iisrael rünnakutes Hamasi valitsust, kuid on paratamatu, et väikesed grupeeringud tegutsevad blokaadi tingimustes omapäi.

Et tekkinud kriisi lahendada, üritas Gazat valitseva Hamasi sõjalise tiiva asejuht Ahmed al-Jabari Iisraeliga relvarahu saavutada. Paraku andis ta telefonikõnedega vastaspoolele aimu oma asupaigast ning nii osutus ta ise esimeseks Iisraeli armee sihtmärgiks. Iisrael põhjendas mehe tapmist terroristide nimekirja tippu kuulumisega. Siinkohal tuleb märida, et see on olnud traditsiooniline selgitus kõigi viimaste aastate sarnaste aktsioonide puhul.

Raketilöök

Arvestades kahe naaberriigi suhete pingelisust, oli selge, et nii tähtsa mehe tapmisele järgneb korralik vastulöök. Nii ka läks ja uudisena Iisraeli jaoks lendasid raketid Gazast isegi Tel Avivini välja, tappes neljapäeva hommikul kolm juuti.

Loomulikult järgnesid sellele uued löögid Gazale ning kolme hukkunud juudi eest andis oma elu 19 araablast, kusjuures haavatuid on üle 150.

Eeltoodust võib järeldada, et Gazaga seonduv on üldiselt ette prognoositav. Ka eelmise suure sõja (kuni 1400 tapetut Gazas) korraldas Iisrael pärast USA presidendivalimisi 2008. aastal.

Sel aastatuhandel on Iisraelis võimul olnud valitsused arvestanud ainult jõupoliitikaga. Kuna jaanuari lõpus toimuvad seal valimised ja parasjagu käib valimiskampaania, siis on „väike võidukas sõda“ valimiste osa.

Egiptus murdis blokaadi

Mõistagi jagas Obama Lähis-Ida poliitikaga rahulolematu Iisrael ära ka selle, et USA jäi ÜRO Inimõiguste Nõukogu valimistel ilma just araablaste häältest. Nimelt olid araablased otsustanud Valget Maja sel moel survestada ja omapoolse hoiatuse Obamale edastas Gazat rünnates ka Iisrael.

Selle hoiatuse andmist ajendab muuhulgas ka see, et Gaza blokaad on läbi murtud ja seda eeskätt tänu Araabia kevade puhkemisele. Mäletatavasti pühkis Araabia kevad esmalt võimult Egiptuse presidendi ja aastaid Iisraeli aidanud Mubaraki.

Egiptuse uus režiim võimaldas aga Islandi välisminister Össur Skarphéðinssonil juba eelmise aasta suvel külastada Gazat Egiptuse poolt sisenedes. Pärast teda on samas jala maha saanud ka ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, ELi välispoliitika juht Catherine Ashton ja mõned teisedki, kes on aga vältinud kohtumisi Hamasi esindajatega.

Nende külastuste mõjul lubas Türgi peaminister Erdogan, kes üritab haarata juhi rolli Lähis-Ida küsimustes, juba täiesti ametlikku külaskäiku Gazasse, kuid tänaseni pole ta seda siiski teinud.

Usutunnistus lähendab

Küll aga sai sellega ootamatult hakkama Katari emiir ja tema abikaasa, kes olid 23. oktoobril Gazat valitseva Hamasi juhtkonna ametlikud külalised. Toimunu olulisus seisneb selles, et praegugi podisevates araabia revolutsioonides on Katar vaat et suurim Obama poliitika läbiviija, tehes seda nii Liibüas, Süürias kui ka... Gazas!

Kaudseks kinnituseks USA uuest kursist Gazas on ka eilne teade, et Obama palus Egiptuse muslimivennast presidenti Mursit vahendada konflikti jahutamist Gazas. Selle saavutamiseks külastab Gazat täna ka Egiptuse peaminister Hesham Qandil.

Elame-näeme, kui palju Iisrael tänaveel Gazat pommitab. Peavad juudid ju arvestama Obama ja Mursiheakskiidu või mandaadi saanud Egiptuse peaministri kohalolekuga. Jaainuüksi see fakt kinnitab, et seis Lähis-Idas ja konkreetseltIisraeli ümbruses on muutunud.

Mõistagi on juutidel sellega raske harjuda ning jõu näitamine kestab veel pikalt, kuid võib arvata, et uued arengujooned on paigas. Murelikult tulevikku vaatamiseks on aga põhjust küllaga. Esiteks tulevad lisaks Iisraelile valimised (mille tulemused on mõnel pool juba enne hääletust teada) veel Jordaanias, Kuveidis, Tuneesias ja Liibüas. Teiseks on täna olnud juba üpris tõsiseid reaktsioone Gazas toimunule kogu araabiamaailmas, mis ju samuti Gaza sektori elanikega sama usutunnistust jagab.