Toomas Alatalu: Euro kriisi saab lahendada pigem Merkozy kui Sarkel
Tegelikult pakkus ta praegusele opositsioonilisele Uuele Demokraatlikule Parteile koalitsiooni veel kogu praeguse kriisi alguses, ent too loobus juba siis kaasvastutuse võtmisest ja tegi seda ka praegu.
Jättes kõrvale laenud ja eelarvekärped, küsigem lihtsalt, kas riigi väljatoomine kriisist on kogu parlamendi või ainult valitsuse mure. Tuleb välja, et valitsuse. On’s opositsioon pakkunud praegusele seisule paremat lahendust? Ei ole, aga tema pääsemine võimule on sama pöördumatu kui Maa tiirlemine ümber Päikese. Sest teist võimalust ju olemasolev poliitmaastik ei paku!
Huvitaval kombel läks nädal tagasi liikvele kumu, et Papandreou vahetas armee ladviku välja, kuna oleks tekkinud sõjalise riigipöörde oht. Mõistagi on see tänases Euroopas välistatud asi, ent väidetus on siiski üks rosin, mida tasub edasi arendada. Nimelt tähendanuks armee võimuletulek kolmandat võimalust, kolmandat seltskonda, kes riigi kriisist välja tooks. Seda Lõuna-Ameerika kindralite eeskujul, kes korraliku tsiviilhariduse saanud meestena võtsid 1960ndatel võimu pankrotistunud poliitikutelt Brasiilias, Argentiinas, Peruus jm. Nakatades selgelt ka Kreeka — seal olid sõjaväelased võimul 1967-75.
Ent see selleks — tänane maailm on teine ja eks mäletata sedagi, kuidas algul suhteliselt edukad sõjalised režiimid lõpptulemusena kõrbesid ja asendusid demokraatlikult valitud seltskondadega. Ent tundub, et ka need viimased on pea kõikjal kauaks võimule jäänud ja osanud demokraatia umbe ajada.
Karm tõde on see, et Itaalias saab Berlusconi bloki asemel võimule tulla teine ammutuntud seltskond. Hispaanias tuleb kohe sotsialistide asemel võimule rahvapartei läbi ja lõhki tuntud seltskond, kellel pole mingit uut lahendusretsepti, ent kelle poolt hääletatakse rohkem, sest senist valitsust enam ei usaldata. Kahe hästi väljaarendatud massipartei kõrval rahval rohkem valikuvõimalusi sisuliselt ju pole.
Teisisõnu — loo mõte on selles, et täna ei soosi kohe kuidagi kriisist jagusaamise lahendusi enamikes juhtivates demokraatiates väljakujunenud tegelik kaheparteisüsteem. (Kolmandad-neljandad-viiendad parteid on ka esindatud parlamentides, ent nood ei otsusta midagi ja meedia karjub peaaegu kõikjal, et ärge laske oma häälele raisku minna, st hääletage kahe monstrumi poolt). Opositsioon on nagu olemas, ent sisuliselt teda pole, sest suurparteide ladvikud on lihtsalt kokku kasvanud ja värskete ideede esindajad jäänud kusagil parteide kolmandas-neljandas ešelonis pidama.
Pole raske taibata, et praeguse eurokriisi lahendus on samuti kõigest kahe ja jällegi sisuliselt kaheparteilise riigi käes — Saksamaa ja Prantsusmaa. Kusjuures hetkel võib nende jõuvahekordade põhjal järeldada, et lahendajaks on pigem Merkozy kui Sarkel.
Ühestki Euroopa tippkohumisest ei jää aga kõlama, et ülejäänud riigid või siis vähemalt osa neist on valmis esitama kolmandat lahendust kriisile.
