Toomas Alatalu: et kogu opositsioon Tallinnas eksib, paneb ikka mõtlema küll

 (129)
Kuku Raadios Tallinnapea kandidaatide debatt
Foto: Tiit Blaat

Vahetult enne valimisi vastasin küsimustele võimalustest Edgar Savisaare ja Keskerakonna kukutamiseks Tallinnas, milles juhtisin (Delfi, 13. oktoober) tähelepanu sellele, et seda ju ei üritatagi teha, sest nii Reform kui IRL kui ka Sotsid tegelikult ei võitlegi venelaste häälte pärast. Neil puuduvad oma tuntud venelastest kandidaadid.

Valimistulemused kinnitasid öeldut veenvalt – kui 2009. aasta kohalikel valimistel kogus Keskerakond Lasnamäel 46 602 häält ja Savisaar neist 38 974, siis sedapuhku olid samad arvud 47 852 ja 39 932. Reform läks selgelt tagasi – 4620 asemele 3064, nende linnapea kandidaat Valdo Randpere sai neist 2341. IRL oli koalitsioonipartnerist edukam – 3725 asemel 4200, ent pole raske eeldada, et osa juurdekasvust olid just varasemad n-. Reformi hääled ja kindlasti sai IRL lisa tänu valimiseelsel päeval lahvatanud Interpoli tagaotsimiskuulutusele, mida paratamatult võeti kui otsest sekkumist väljast ja mis tõi valimisurnide juurde piisava arvu nn protestijaid, kes muidu oleksid tõenäoliselt jäänud koju. Kui öeldule veel lisada valimiste uustulnukatele Vabale Tallinna Kodanikule ja EKRE-le samas ringkonnas antud 833 ja 678 häält, peaks pilt olema selge – üks osa eestlastest valijatest lihtsalt muutis oma eelistust.

Sotsid läksid samuti tagasi – 3250 asemel 2760 häält, kusjuures taandus ka nende erakonna liider Sven Mikser – 2449 asemel 1951 häält. Sotside nimekirjas Lasnamäel oli vähemalt üks tuntud venelane – Vadim Belobrovtsev, kuid temagi näitas vähikäiku – 278 asemel 218 häält. Ent küsigem lihtsalt – kui käis küllaltki meelevaldne peibutuspartide ümbertõstmine ühest valimisringkonnast teise nii vabariigis kui ka Tallinnas, siis miks ei pannud Reformierakond autoriteetset Andrei Korobeinikut välja just Tallinnas, mis ju ei tähendanuks ilmtingimata kandideerimist Lasnamäel!? Võinuks ju mujal (Mustamäel ehk TTÜ ümbruses!), seda enam et linnapeakandidaat oli ju olemas!? Sama tuleb rahumeeli küsida ka sotsidelt, sest trumpäss Jevgeni Ossinovski pandi välja Narvas, kus ta Korobeinikuga Pärnus analoogselt tegi hea tulemuse, ent mitte selle, mida temalt vargsi loodeti (aga ausalt öeldes ei tasunuks ka vargsi sellest unistada.) Teisisõnu – julgen öelda, et kõik kolm Savisaare vastaliserakonda tegid põhimõtteliselt vale taktikalise arvestuse valimiste peatandril Tallinnas. Aga kui peamises eksitakse, siis see näitab erakonna(dade) ajutrusti nõrka taset. Et aga kogu opositsioon Tallinnas eksib, paneb ikka mõtlema küll.

Samas julgen ülalmainitud meelemuutust silmas pidades väita, et meie valijad olid valmis enamakski. Neid lihtsalt tulnuks rohkem õigesti kõnetada ja sel kohal tuleb kiidusõnad öelda sotsidele, kes võtsid oma nimekirja mustanahalise kirjamehe, kolumnisti ja ka eesti keeles ilmunud raamatu autori Abdul Hamid Turay, kes kogus fantastilise 516 häält. Seda Tallinna kesklinnas, kus kandideeris suur tembutaja Eerik-Niiles Kross (6878 häält), ent ka kirjanikud Andrei Hvostov (681), Paul-Eerik Rummo (595), rääkimata Turay nimekirjakaaslastest Maimu Bergist (387), Karl-Martin-Sinijärvest (311) ja Enn Vetemaast (41). Ent eks kuulu kirjanike rivvi ka sotside linnapeakandidaat Andres Anvelt (1614), kelle kiiluvees Turay oma soliidse tulemuse tegigi (2. koht!). Seda tulemust nähes jääb vaid üle mõtiskleda selle üle, et Turay võinuks ju kandideerida koguni Lasnamäel!? Elik – mõelda tuleb suurelt ja sotsid seda ühel juhul tegid, ent ehk võinuks mõelda veelgi suuremalt.

Mis aga puutub juba viimase ja ainsa valimisdebati lõpus nii suurte erakondade esindajate kui ajalehetoimetajate suust kõlanud sõnumist – ärge toetage väikseid erakondi ja valimisliite, mis lõpptulemusena tuli tõesti kasuks Keskerakonnale, siis on see ikkagi vale lähenemine. Eeskätt demokraatia mõistmisele ja tunnistamisele. Opositsiooni 5. suurrünnak Savisaare vastu nurjus erakondade algusest peale vale valimistaktika tõttu ja seda n-ö väikese mõtlemise tõttu. Suurt osa selles etendas meie pikajaline, ent totter valimis- ja eriti häälte kokkulugemise süsteem (kurikuulsa d`Hondti meetodi veel kurikuulsam koefitsient), mille muutmist on räägitud 1992. aasta riigikogu valimistulemustest peale.(Olgu meenutuseks mainitud, et Isamaa sai toona juurde 5, temast 6% mahajäänud aga kõigest 1 koha).

Meil kehtib see väikeste inimeste poolt tehtava poliitika jaoks (kõik on ettekombineeritav!) mõeldud süsteem tänagi, kui algul Tallinnas, aastast 2011 kogu riigis on tekkinud nelja partei (kartelli-) süsteem lubab küll üksikutes kohtades edu valimisliitudele (mis lubas ka valimiste teleülekandes ekspertidel kogu aeg kilgata – kui mitmevärviline meie poliitmaastik ikkagi on!). Karm reaalsus on hoopiski tegelik leppimine tekkinud pirukajaotusega ehk status quoga, mis sedapuhku eriti hästi välja lõi. Pealahingu andmist vastalisele (kuna see on vähemalt õnneks veel olemas) välditi ja seda üritati kompenseerida võitudega perifeerias (Ossinovski ja Korobeiniku delegeerimine Narva ja Pärnu), ent kuna need käigud olid etteaimatavad, tuli ka kena vastus (Kadri Musta 2397 häält Pärnus). Sestap on väljapääs ikkagi valimissüsteemi restardis, milles kõige lihtsamaks avakäiguks oleks valimiskünnise 5% tühistamine, miks mitte ka D`Hondti viidatud koefitsendi tühistamine, sammud – mida riigikogu saaks suurepäraselt teha. Võib muidugi jätkuvalt rabada üldsust ettepanekuga stiilis „keelame olemasolevad erakonnad“, ent seda nad ju vaevalt teevad, kuniks kogu võim on nende käes. Seega – alustagem näiliselt väikeste sammudega ja olgem valmis neid täismahus ära kasutama.