Toomas Alatalu: Egiptuse veresaun kui kahe jõu kokkupõrge
Kuna seda tegid need, kes olid ajavahemikus 24.11. 2011 – 24.06. 2012 kolmel valimistel alla jäänud muslimivendadele (30. juunil 2012 andis Mursi ametivande), siis mõjus kõige häirivamalt kinnitused, nagu oleks üle 22 miljoni egiptlase andnud allkirja Mursi tagasiastumisenõudele. Kuna Mursi oli presidendivalimistel kogunud 13 ja tema vastaskandidaat 12 miljonit häält, oli mitme Lääne infokanali toetatud versioon egiptlaste massilisest ärapööramisest oma esimesest valimiste teel valitud presidendist selge soovmõtlemine, millega kaasaminejaid jätkus ka Eestis.
Niipea, kui Egiptuse armee – ikka samale müstilisele 22 miljoni soovile viidates – 3. juulil Mursi ja muslimivennad kukutaski, kuulutasid kümned väidetavad Egiptimaa tundjad, et see tähendab tagurlike ja oskamatute muslimivendade lõppu ning kadumist areenilt.
Nagu teada – midagi taolist ei sündinud : muslimivennad – riigi vanim (asut. 1928.a.) ja hästidistsiplineeritud partei ning nende toetajad hõivasid väljakud ja jäid sinna kogu ramadaniks (muslimite püha kuu). Karta on, et kolm päeva enne ramadani algust läbi viidud riigipöörde tegijad eeldasid, et lepitakse tehtuga ja püha kuu toimingud ise lepitavad kõik, ent veel jaanuaris 2011 lahvatanud rahvarevolutsioon oli egiptlased lõplikult n.ö. teiseks teinud – oma õigused on teadvustatud, võimu (ükskõik millist) enam ei kardeta, käpas on tänavate hõivamise kunst jne.jne. See puudutas kõiki, nii siin kui sealpool barrikaade olevaid jõude. Paraku – ja see ongi Egiptuse peamine häda – peaaegu võrdseid jõude ilmalike ja vaimulike parteide näol. Üks neist võib küll paljudele mitte meelt mööda olla, kuid teda nõrgaks ning isegi olematuks mõelda ja kuulutada oli küll kurjast.
Seejuures on neil ikkagi üks oluline erinevus - ehkki ilmalikud jõud peavad endid Lääne demokraatlike väärtuste kandjateks, on reaalsus selles, et vähemalt presidendivalimistel nad toetasid eelmise, autoritaarse reziimi (1954-2011) kandidaati kindral Ahmed Shafiqqi, samas kui nende (ja Lääne) silmis eilset (ja osalt ohtlikku) mõtlemist esindavad muslimivennad olid selgelt autoritaarse reziimi vastu.
Muslimivendade taktika alates novembrist 2012, kui ilmalikud jõud alustasid kombineeritult - kohtunike otsused + tänavarahutused - valitsuse tegevust pärssima, oli neile paanikata vastata – tagasilükatud seadused läksid teisele, siis kolmandale ringile, valitsushooneid aga kaitses armee ja vaid paaril korral võeti oma poolehoidjad suurdemonstratsioonideks kokku. Ilmselt hindas lausrünnakule läinud vastasrind seda passiivsust nõrkusena. Kõik muutus kardinaalselt pärast riigipööret, kui ilmnes, et ettekujutus egiptlaste massilisest ärapööramisest võimust osutus mittetõeseks. Muslimivendade kiirest mobiliseerituse astmest häiritud riigipöörde toetajad korraldasid ka mitmeid vastukogunemisi, ent need ei vääranud tekkinud vastuseisu.
Massivõitluse loogika kohaselt oli oluline see, et riigpöördele vastuhakkajad lihtsalt jäid kord hõivatud väljakutele ning tegelesid – ramadanile vaatamata - nende kindlustamisega (barrikaadide ehitamine, gaasimaskide ja ka relvade – tulirelvad, munakivid jne. kogumine jmt.), sest nende lahkumist sealt nõuti juba päev pärast riigipööret. Võimust sõltumatute vastupanukeskuste teke ja püsimine on aga kirstunael igale võitlusele, kus massid mängus.
Mass massiks, ent end ise valimistel kaotajateks mänginud ilmalikud jõud ei suutnud targemini käituda ka riigipöörde järel - riigipöörajate nõrkus lõi kohe välja raskustes, millega pandi kokku uus valitsus. Selle selgrooks sai Mubaraki aegne kohtunikkond, keda muslimivendade poolt pakutud põhiseadus ähvardas tööta jätta (keskmise ja kõrgastme kohtunike pensioniiga taheti tuua 70lt 60le aastale). Uue võimu ebakindluse esimesteks märkajateks olid USA ja Euroopa riigid, kes nõudsid kriisi lahendamist kõiki jõude, s.t. ka muslimivendi kaasates.
Nagu teada, käisid lääneriikide tippesindajad ja diplomaadid isegi vanglas Mursit külastamas – pretsedenditu lugu tänastes rahvusvahellistes suhetes. Külastati ka vangistatud muslimivendade tegelikku juhti Kheirat El-Shateri, kes aga jäi lojaalseks Mursile. Samas asusid USAle eriti lojaalsed Saudi Araabia, Katar ja Ühendemiraadid kohe selgelt uue võimu poole ja avasid rahaluugid Egiptusele. Eile oli aga Katar juba nende hulgas, kes mõistis jõu kasutamise hukka. Ümbermõtlejaid on ka Egiptuses – sõjaväelased hingasid kergendatult, kui tuntud diplomaat ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri eksdirektor ElBaradej nõustus hakkama ajutiseks asepresidendiks, - kolmapäeval oli ta esimene, kes protestiks vägivalla kasutamise vastu ametist tagasi astus.
Meelt muutis ka Al-Azhari ülikooli peaimaam Ahmed El-Tayyeb, kes 3. juulil seisis kindral El-Sisi selja taga, eile aga kinnitas, et ta ei teadnud, milliste meetoditega üritatakse tänavaid puhtaks lüüa. Veresauna taunis kiirelt muslimivendadega konkureeriv islamistlik An-Nuri partei, kes algul toetas riigipööret, siis aga distantseerus uuest võimust.
Mis saab edasi? Kuna vastasseisu ei suudetud läbirääkimiste teel lahendada ja uus võim ei saanud pikalt tolereerida oma avalikku mittetunnistamist, oli jõulahendus omamoodi paratamatus. Veresaunaks läks, ent hukkunute arv on siiski n.ö. talutavuse piires. Täna tuleb sõjaväel ja politseil alustatu lõpule viia ja pole kahtlust, et jõud teeb oma töö. Muslemivendade esmane käitumine ehk tagasijalutamine kahele väljakule pärast politsei ja buldooserite puhastustööd seal tuletab paratamatult meelde mõned kuud tagasi Türgis Taksimi väljakul ja Gezi pargis toimunut. Ehkki Kairo ja Istanbuli protestijate seltskonnad on ideoloogiliselt täielikult teineteise vastandid, on massivõitluse reeglid ikkagi ühed – kui mass on kord ära tunnetanud oma jõu, siis ei aita ka pisargaas! Endi avalik vastandamine võimule jätkub – meeldib see kellegile või mitte! Aitab vaid ükskord tulev osalejate väsimus.
Kas see ka Kairos saab ja millal probleemiks, on raske öelda, sest uus võim lubas ju peaaegu üks kuu tagasi uute valimiste korraldamist poole aasta pärast. Selle teadmine võib ka massil mitte lasta väsida!? Igal juhul on selge, et jõu kasutamine lõhestas veelgi Egiptuse ühiskonda ja kui uutelt valimistelt üldse midagi loota, siis säärast valitsust, kus oleksid esindatud mõlemad tänase barrikaadi pooled. Alternatiiviks sellele on muslimivendade uus minek põranda alla ja terrorisõja vallandumine. Paraku toimub see kõik jätkuva Araabia kevade tingimustes elik Egiptuses toimuv mõjutab sündmuste kulgu kõigis kevadest haaratud riikides.
