Toomas Alatalu: Eesti rabistas Palestiina asjus nagu Iraagi sõjagagi
Siis — tõsi, koos veel üheksa Ida-Euroopa ametiõe ja -vennaga avaldati n-ö ette toetust Iraagi sõjakäigule ehk siis kuuluti selle algatajate kilda. Tegelikult oli toona piisavalt kahtlusi Iraagi massihävitusrelvade osas ja täna teavad kõik, et nende kohta lihtsalt valetati ja kõige kõrgemal tasemel.
Diktaator sai küll kukutatud, ent Iraak kui konfliktikolle podiseb edasi. Mõni aeg tagasi teatas USA väejuhatus, et näete, oleme juba terve kuu saanud läbi kaotusteta. Mille peale üks peavastalistest, Moqtada el-Sadr, kordas, et me ju lubasime mitte rünnata ameeriklasi aasta lõpuni, kui nad siit lahkuvad. Ameeriklaste ja eurooplaste poolt Iraagis ametisse pandud režiim kõigub niigi, mis aga saab järgmise aasta jaanuaris seal ja ka näiteks Afganistanis, ei tea keegi.
Niipalju ühe eelmise rutaka käeliigutuse tänasest tagajärjest. Mõistagi on vaja täita liitlaskohust, ent see ei välista õigel ajal ka õigete küsimuste esitamist, mida ei tehtud. Tasub mäletada, et saime selle eest noomida — uue sõja vastu seisnud Prantsuse president Chirac häbistas suure poliitika uustulnukaid avalikult, lisades, et oleks saanud ju ka lihtsalt vait olla.
Praegu kipub asi vägisi samasse kanti.
President Obama kuulutas ametisse astudes oma üheks prioriteediks just lahenduse saavutamise Lähis-Idas. Kõik teavad tema kuulsat lubadust septembris 2010 ÜRO kõnepuldist, mida ta ka äsja kolmapäeval meenutas — aasta pärast on siin nii Iisraeli kui ka Palestiina riik.
Lühidalt öeldes pidanuks Obama mõlemad avaldused kõlama täpselt aasta varem, sest tema äsjast kõnet kammitses täiel määral just alanud USA valimiskampaania, kus juudi ringkondade rahadel on vaat et määrav sõna.
Tasub meenutada, et esimene USA president, kes üritas Lähis-Ida sõlme läbi raiuda, oli samuti demokraat Jimmy Carter (1977-81), kes tegi oma ajaloolise Camp Davidi otsuse võimuloleku teisel aastal ehk 1978. — asi, mille eest teda siiani tänatakse. Samas hävisid Carteri tagasivalimise võimalused tulenevalt vigadest Iraani poliitikas valimiste-eelsel ja valimisaastal ehk siis 1979-80.
Paraku peab nentima, et Obama graafik kipub samasuguseks, sest nüüd ÜRO kõnepuldist kõlanud “palestiinlased, katsuge ikka ise Iisraeliga kokku leppida” (mäletate — “Eesti, Läti, Leedu, ärge kõigutage Gorbatšovi paati ja leppige ise temaga kokku!”) on ju Obama taganemine, kaotus. President jagab lubadusi, mida ei täida. Teravaks kontrastiks Obama esinemisele sai kohe Brasiilia naispresidendi sõnavõtt, kes toetas Palestiina riigi loomist.
Järgnevatest oli oodatuim Prantsuse presidendi Sarkozy esinemine, mis ei jätnud kahtlustki selles, et Obama-Sarkozy töötavad tõesti käsikäes. Just Sarkozy suust kõlas see, mida ei saanud enam öelda Obama — konkreetne tegevusplaan: Palestiina-Iisraeli läbirääkimiste ülesvõtmiseks üks kuu, seejärel kuus kuud piiride ja Jerusalemma asjade lahendamiseks ja aastaga riik, seniks vaatleja staatus ÜROs.
Kuna tulenevalt USA valimiskampaaniast ei saanud Obama mingit tegevusplaani välja pakkuda ja vaevalt et ka keegi USA-lt tuleval aastal midagi uut Lähis-Idast ootab, pidi Sarkozy selgelt rõhutama Euroopa uut rolli Araabia maailmas, mida ta ka tegi.
Ent jällegi — ka Euroopa on seal tegelikult jänni jäänud. Oli omamoodi kerge võtta USAlt ohjad Liibüa vastases operatsioonis, ent… Ehkki kasutati ära isegi ramadaan, moslemite pühakuu, et Gaddafi kukutada ja talle lõpp teha enne ÜRO istungjärgu algust, ei tulnud sellest midagi välja ja vastupanu Liibüas jätkub. Samuti polnud raske märgata kasvavat survet Süüria presidendile just septembri algul — jällegi tulemusteta. Sama võib öelda Jeemeni arengute kohta. Üllatuskäigu tegi Bahreini sultan, kes esmaspäeval lubas järsku kompensatsiooni kõigile, kes kannatasid kevadiste rahutuste ja välisinterventsiooni aegu.
Asja iva ongi selles, et üheaegselt arenevad revolutsioonilised sündmused erinevates Araabia riikides on tegelikult omavahel seotud ja sellesse protsessi kuulub ka Palestiina revolutsioon ehk liikumine iseseisvuse suunas. Palestiina asja võib ka keskseks sündmuseks pidada, st selle õnnestumisele või ebaõnnestumisele reageerib kogu piirkond. Palestiina õnnestumine oleks vaieldamatult stiimul piirkonna edumeelsetele jõududele, aga tagasilöök (ja seda nii või teisiti Lääne demokraatiate osalusel) toetaks Gaddafi, Assadi jt argumente.
Igal juhul saame täna siis kuulda, mida arvab Palestiina autonoomia juht Abbas Obama, Sarkozy ja teiste ÜRO kõnetoolis käinute avaldustest. Nagu lubatud, peaks ta ka ametliku ÜRO liikmekssaamise avalduse esitama. Kuna reeded on saanud kogu maailmale moslemite meelsuse selgitamiste päevadeks, siis annab ka see reede kindlasti pildi sellest, mida Araabia maailmas arvatakse ühe ja teise riigi käitumisest ja millise tempoga ja millises vaimus araabia katel edasi podiseb.
