Toomas Alatalu: Eesti kaks (või enam?) välispoliitikat
Kõne pidas vabariigi president. Ka järgmisel päeval Viljandis kõneledes leidis Toomas Hendrik Ilves põhjust ameeriklaste äramärkimiseks. Seotult nädal varem toimunud Ameerika-Eesti ühismanöövritega, mille käigus dessanteerus Eesti pinnale muljetavaldav arv — 500 USA sõdurit.
Ameerika suus, Ameerika kohal, ent ka meie USAs kohal kui meenutada 10. juunil Washingtonis toimunud tseremooniat kommunismiohvrite memoriaali juures USA kongressmenide osavõtul. Mis teha — ka president ise tõdes arengufoorumil „Eesti 2018”, et „väikene väheste ressurssidega rahvas ei saa kiiresti muutuvas geopoliitilises olukorras omasoodu triivida.” Sestap sättisime end veel president Lennart Meri päevil USA kiiluvette, mille kui „poole valiku” ühe juba alanud (Afganistanis) ja teise tuleva sõja (Iraagis) tingimustes ametlikult fikseeris septembris 2002 toonane peaminister Siim Kallas.
Valitsuskoalitsiooni nõukogu esimeheks oli sel hetkel Edgar Savisaar (Keskerakonna käes oli muuhulgas kaitseministri portfell), presidendiks Arnold Rüütel. Nn. endiste otsustuskiirust saatsid rahvuslaste leeris kostvad heietused — ei maksa tormata, on teisigi võimalusi.
Seda huvitavamat pilti pakkus läinud nädal, kui Tallinna saabus Brasiilia välisminister — esimene nii kõrge mees kogu Ladina-Ameerikast Eestis. Tulenevalt meie välispoliitika selgitamise tasemest pean vajalikuks lisada, et viimase 2-3 aastaga tekkinud uues maailmapildis (G8 asemel G20 jmt) on Brasiilia kõva tegija ja ta saabuski siia just selles rollis. Pidama muuhulgas ka loengut „Brasiilia roll tänases maailmas”. See viimane tuli aga ära jätta, sest polnud piisavalt (brasiillase jaoks!) kuulajaid ehk siis — siinmail pole veel piisaval määral adutud maailmapoliitikas toimunud nihkeid. Igal juhul võib seda nii välja lugeda ametlikest teadetest Brasiilia välisministri kohtumisest president Ilvese ja välisminister Paetiga.
Asjale on muidugi teinegi selgitus — teame küll, mis on muutunud ja mis brasiillast eeskätt huvitab, ent kuna emalaev pole kurssi muutunud, jätkame meiegi nagu poleks midagi juhtunud… Nagu teada, on kõik selgitatav, ent pikemat perspektiivi arvestades tasub siiski küsida — kas ikka oli vaja suurriiki kohelda nii, nagu me tegime (tean, et brasiillane pidas hiljem loengud Belgradis ja Viinis), sest polnuks mingi probleem kokku vilistada paarkümmend asjahuvilist üliõpilast…
Pealegi on meie reaalsus selles, et üks mees ja üks erakond arvavad kohe kindlasti teisiti ja seda 2003. aasta kevadest saadik, kui neid taas võimupiruka jagamisele ei lubatud (nagu ka neli aastat hiljem).
Detsembris 2004 sõlmiti Keskerakonna ja Jedinaja Rossija koostöö leping ja läks lahti süstemaatiline vastandumine — niipalju kui see piiririigi opositsioonipartei puhul mõeldav on — ametlikule välispoliitikale ehk siis EL ja NATO idapoliitikale. Kuna nii ELi kui ka NATO ladvik tegid ise ridamisi vigu (eriti puudutab see Bushi administratsiooni viimast aastat), siis Eesti poliitikute vasturääkivad taidlemised ühes ja teises küsimuses eriti silma ei torganud. Detsembris 2009 — tasub meenutada, mis selleks ajaks oli muutunud Gruusias, Ukrainas, Valgevenes, enamiku lääne suurriikide suhetes Venemaaga! — aga esitleti Keskerakonna kongressil „vasakalternatiivi välispoliitikas” ja järgnevad käike saab vaid üheselt võtta.
Nii ka reedel 25.juunil toimuvat konverentsi „Tallinna roll Eesti-Vene majandus- ja transpordi suhetes”, kus kohalikku Venemaa Parteid (selles nimes pole midagi negatiivset — ajal, mil Rootsi oli Venemaa naaber, oli sealgi seltskond, keda kutsuti Venemaa parteiks) tuleb toetama Venemaa transporditsaar Vladimir Jakunin isiklikult. Pärnus kasvanud mees, kes kuu aega tagasi jõudis Ameerikas kiita president Ilvest selle ees, et too väisas veebruaris Tallinnas toimunud rahvusvahelist raudteetranspordialast konverentsi. Seda võeti silmapilkselt viitena Venemaa-Eesti suhete paranemisest. Juba viidatud Eesti arengufoorumil kuulutas Ilves ise järgmist: „Eesti majandus ei ole konkurentsivõimeline kui ta otsib konkurentsieeliseid 19. sajandist: madalatest palkadest ja maksudest ning Vene turult.” Nagu öeldakse — jälle on võimalus kõigil rääkida. Ja kuna maailm muutub käigult, siis ehk öeldaksegi midagi uut.
Ent kes esimesena?
