Piisavalt naerdud vigu kasutati arutlemaks kõrglennuliselt haridusreformi puudujääkide üle. Hetkel vaidleb selle reformi üle kohe mitu korporatsiooni või kampa ja arvamusi on piisavalt, mistõttu „mustanahalise Martin Lutheri” jätkuv mainimine viitab nagu sellele, et huvitaval kombel pole just ajakirjanik(ud) pihta saanud probleemi tuumale.

Tegemist on ju vigase bakalaureuse- ja mitte magistritööga. Vaid kolm aastat kõrgkoolis ehk sama kaua või isegi vähem kui keskkooli lõpuastmes õppinut ei saa ju võtta kui valmis ja ilmeksimatut asjatundjat ja tema esimest teadustöö katsetust ei pea näitama kogu vabariigile. Kordan — esimest katsetust. Asi oleks hoopis teine, kui tegemist olnuks magistritööga. Kindlasti on kõik kõrgkoolide õppejõud parandanud kümneid ja sadu analoogilisi faktivigu, muianud ja üht-teist asjaosalistele ja õppegruppidele ka ära rääkinud. Muidugi saab igast asjast teha probleemi ja panna see suure kella külge, ent …

Et lähenemisnurk selge oleks, küsin: issid-emmed, vanaisad-vanaemad — kas te mäletate, et oleks tehtud üleriigilist numbrit kolmanda kursuse kursusetöö vigadest!? 

Kõik sai ju alguse sellest, et 3+2 süsteemi juurutamisel kuulutati juba bakalaureusekraadi saamine millegipärast kõrghariduseks. Säärane lähenemine pani aluse tänasele seisule, kus absoluutne enamus ei mõtlegi õpingute jätkamisele magistriõppes, sest piisab kolmest aastast, et end kõrgharituks pidada. Mõne ülikooli rektor võib küll demonstratiivselt kätte anda vaid magistrikraadi tunnistusi, ent see ei muuda fakti — meil on kaks arusaama kõrgharidusest ja kaks kõrgharidust!? Mõistagi võtab igaüks seisu, kuidas talle kasulik, ent kriitikat tehes tuleks ikka küll vahet madalama ja kõrgema taseme vahel silmas pidada.

Nõukogude ajal BA ja MA tiitleid ei jagatud, ent vähemalt selgus oli majas — sul võis olla kas lõpetamata kõrgharidus või kõrgharidus. Igasugune vahepealne võimalus a la bakalaureus puudus! Nõukaaegne kõrgharidus eeldas 5-6 aastat õpinguid (ehk siis oli ajaliselt selgelt pikem kui keskkooli lõpuosa) ja 2-3 teadustöö (kursusetöö) kirjutamist. Sestap tuleb täna kolmandal õpinguteaastal koostatavat bakalaureusetööd võtta kui teadustöö proovitööd. Pole mõtet teda üle tähtsustada. Milleks riputada kaitsmata bakalaureusetöö internetti — vaadake kõik, mida ma esimesel katsel kokku kirjutasin?

Võttes antud bakatööd kui kolmanda õpinguaasta töö resultaati on minu meelest juhendamisest/vastutamisest jms märksa olulisemad juhtumi kasvatuslikud küljed ehk moodsas kõnepruugis - väljundid. Ei maksa unustada, et üliõpilastelt kui akadeemilise ühenduse esindajatelt ootab ühiskond muuhulgas soliidsust ja (ühelt poolelt) mehelikkust. Täna teavad kõik, et vigadega „hiilgas” 38-aastane ja internetis vigade materdamist alustanud ja kohalerutanud olid 21 eluaasta ringis. Noorus versus vanadus. Samas tuleb soosida kõiki neid, kes — eale vaatamata — õpivad.

Sestap ma ei taha uskuda, et noorematel polnud võimalik astuda ligi ja teha vaikselt ettepanek vead tekstis parandada. Seda enam, et eksija oli naine. Aga meil lööb ikka ja jälle läbi kalduvus teha meedia toetusel ja jõudude ebavõrdsust unustades mõnele naisele moraalset kambakat.

Noormeeste tänane eneseõigustamine meedias tuletab vägisi meelde paariaasta tagust presidendi noorte tütretütarde heasoovlikkuse kuritarvitamist, sest mõni noorsant käis lossis vaid selleks, et rahuldada isiklikku edevust ja teha sigadusi, kuna nende kajastamiseks oli tellimus olemas.