Toomas Alatalu: Asi on Egiptuse naabruses

Vaatasin Egiptuse kriisi arengu esimest 10 päeva pealt Kariibi merel seilates säärasena, nagu seda edastas CNN. Ka Tallinna jõudes jäi mulje, et peamised sealse olukorra tundjad on Cairosse sattunud õppejõud ja koduperenaised, sest kõlama jäi ahastus stiilis „Miks nad küll seda jama väljakul ei lõpeta ja koju ei lähe?”

Tuleb kellelgi ette, et oleks kuulnud samasugust hala ja soovitusi Prantsusmaa, Itaalia või ka Soome mitmenädalaste streikide (esimese puhul ka rahutuste) päevil!? Karm tõde on see, et kuniks kehtib mentaliteet – meie teame, mis neile vajalik ja õige on –, tabavad Läänt ikka ja jälle uued üllatused, sest koduperenaiste jutt, täpsemalt poliitikute pikk vaikimine 80 miljoni elanikuga (võtme)riigis toimuvast peegeldab kindlalt tõika, et juhtus midagi pöördelist, mida ei osatud ette näha ja millele reageerimine nõuab suurte omavahelist kooskõlastamist. Sellest ka teiste tarkuste ümberjutustajate vaikimine neil päevil, sest pole juhtnööre, mida öelda.

Kui juhtunu suurte kategooriates paika panna, tuleb silmade ette manada piirkond Marokost Pakistanini, mille keskmesse 1947.a. otsustati luua kaks uut riiki – Iisrael ja Palestina. Selle (uue) otsuse elluviimisest meenutan vaid seda, et 1979 oli Egiptus esimene moslemite võtmeriik, kes tunnustas Iisraeli. Seda pärast avalikult USA-meelse shahi-reziimi (1953-79) kukutamist Iraanis. Too viimane üritas forsseeritud lähenemist läänelikule tsivilisatsioonile nn. valge revolutsiooni abil, mis soosis hoopiski islamirevolutsiooni vallandumist ja muutis Iraani poolteokraatlikuks riigiks. Islamiäärmusluse ohu mõistmine oli see, mis sünnitas Camp Davidi kokkulepped – Iisraeli ladvik leppis mõõdukate araablastega arvestamisega ja Lähis-Idas poliitilise koha sisse võtnud USA oli valmis kogu piirkonna üldist stabiilsust tagama.

Maailmale murrangulistel 1990ndatel tähendas sotsialismileeri kokkuvarisemine ka suurt orientatsiooni vahetust Marokost Pakistanini – sotsialismi jutlustamine asendus peale mõne erandi lääneliku fraseoloogia kasutamisega, ent Lahesõja ootamatu lõpp 1991.a. – USA jättis Saddam Husseini võimule – näitas selgelt, et nagu sovetid varem, on ka lääs valmis diktaatorite teeneid kasutama. Tõsi – Washington käsitles Iraaki selgelt vastukaaluna ajatollade Iraanile, ent mitte alati targalt toimides. Fakt on see, et 1997-2005 oli Iraanis võimul suht mõõdukas president, kes üritas parandada suhteid muu maailmaga, millele reageeris näiteks Moskva üle võttes Saksamaa alustatud (!) Bushehri AEJ ehitamise. Iraanis end kõrvetanud ja alandanud USA aga eiras kõiki Teherani pakkumisi ning pärast liitlaste 2003 sissetungi Iraaki koos lubadustega sellest kaasaegne (!?) riik teha oli suisa loogiline äärmuslase Ahmadi-Nejadi valimine Iraani presidendiks 2005.

Vahepealsetest arengutest tuleb mainida asumist Palestiina riigi loomise juurde (1993-96) ja taliibide võitu Afganistani kodusõjas (september 1996) ning pole kahtlust, et juba teise islamiäärmuslaste reziimi teke tegigi Valge Maja liialt ettevaatlikuks Teherani pakkumiste osas. Teadu kolis 1996 Afganistani ka Osama bin Laden. Järgnenud viiel aastal toimusid esimesed otsesed mõõduvõtud USA ja AL-Qaeda terroristide vahel (k.a. katse tappa Osama raketilöögiga merelt) ning Iisraelis jäid peale jõupoliitikud. Palestiinlased lootsid oma olukorrale hinnangut ÜRO Põlisrahvaste aastakümne (1920-2001) konverentsilt Durbanis septembris 2001, ent USA ja Iisrael nullisid kõik neile vähegi varju heitvad sätted ja lahkusid demonstratiivselt konverentsilt. Neli päeva hiljem ründasid USAd Iisraeli okupatsioonipoliitika toetamises süüdistavad Al-Qaeda terroristid Ameerika võimu ja vägevuse sümboleid.

G. Bushi administratsiooni vastuseks 9/11-le sai sissetung Afganistani, mis algas taliibide kukutamisega, ent muutus peatselt Osama jahist tänaseni käivaks sissisõjaks. Kui lisada sellele sõda Iraagis (mis samuti jätkub tänagi), siis asus Bushi valitsus moslemimaailma põhidilemmat – kas edasine areng mõõdukate või islamiäärmuslaste juhtimisel – lahendama perifeerias (Afganistan, Iraak). Muu araabia maailma Marokost Süüria-Jordaaniani sai nagu rahulikumalt hingata, sest neil tuli vaid stabiilsus tagada. Seda ka Euroopa Liidu kaasabil, kes veel 1995.a. vallandas Barcelona protsessi, 2004.a. naabruspoliitika ja 2008.a. koguni Vahemeremaade Liidu (MU), mis kõik olid mõeldud Vahemere lõuna- ja idakalda majandusarengu stimuleerimiseks ja demokraatia edendamiseks seal.

Paraku pole viimasest 20 aastast võtta ühtegi näidet demokraatia edust mainitud piirkonnas ja seda on ka ülearune loota autoritaarsetelt reziimidelt. Miks Euroopa Liit end lootusetute tegelastega üha rohkem sidus, on aimatav (mõnele ka kasulik – Prantsuse peaminister veetis jõulupuhkuse Egiptuse valitsuse kulul Niiluse kruiisil), ent olukord, kus kergekäeliselt alustatud sõjad olid veninud 10-aastasteks avantüürideks, mida vürtsitas Iisrael oma aktsioonidega Läänekaldal ja sõjaga Gazas, pidid juba ammu andma märku, et vahepeal MUks ülendatud väidetavalt stabiilne ala võib ühel hetkel plahvatada. Just see ongi tänaseks toimunud.

Esimesena Tuneesias puhkenud revolutsioon sai järje Egiptuses, täna värisevad oma saatuse pärast Alzeeria ja Jeemeni reziimid ning arvatavalt mõni muugi. Sealjuures ei erine sündmuste käekiri sugugi Balkani buldooseri, rooside, oranzhi, tulpide jt. revolutsioonide päevilt meeldejäänust – tänavate ja väljakute organiseeritud hõivamine, võimuvastaste ja reziimide pooldajate aktsioonid ja vastuaktsioonid, meedia manipulatsioonid jmt.

Tuneesia Tuneesiaks, ent Egiptuse puhul – niipea kui väljak enam ei tühjenenud vaatamata tankide kohaletoomisele – sai kohe selgeks, et piirkonna saatust määrav suur poliitika on Afganistanist, Iraagist ja ka Iraanist tagasi Lähis-Ida südames. Iisraeli senise poliitika tagatiseks on olnud tema USA vahendatud ja toetatud suhted Egiptuse ja Jordaaniaga. Pärast sõdade algust moslemiilma teises otsas on Iisrael sõna otseses mõttes nautinud rahu ja isegi teatud liitlust Egiptuse piiril. Nüüd tuleb aga Iisraelil lähtuda sellest, et see naabrus on rahutu ja ilmselt ka kauaks ettearvamatu. Nüüd on ka iga palestiinlaste aktsioon mitmekordselt teravam kui ta seda oli suletud ümbruses tänaseni.

Uues olukorras saab paremini teatavaks ka senine Lääneriikide-Egiptuse ühine peitusemäng, mida ühelt poolt iseloomustas Mubaraki ja tema lähikondlaste kõikvõimalik poputamine ja teiselt poolt Egiptuse kavalpeade vastumäng. Seda mitte ainult äris, vaid ka poliitikas. Egiptus on teist aastakümmet suurim USA abi saaja piirkonnas (varem tuli märkimisväärne osa NSVLiidust), ent USAl ja Iisraelil tuli leppida ka teadmisega, et islamiäärmuse üheks sünnipaigaks on Egiptus ja et näiteks vendadel-moslemitel ja mitmel teiselgi rühmitusel on omad esindused koguni parlamendis. Neid n.ö. lubatud kõrvalekaldumisi (mis tegelikult on taganud tegutsemisvõimalusi reziimi ja tema tugesid mittetoetaval kaadril!) korvas teadmine, et armeele tuginev Mubaraki reziim aitab Israelil-USAl hoida Gaza sektorit blokaadis, et Egiptus vahendab/kontrollib palestiinlaste sisekõnelusi jne. Nüüd aga võib kõiges selles tekkida mõni ootamatu tõrge ja aastaid toiminud konstruktsioon ei tööta enam!

Egiptuse armee ladvik teab oma hinda – alles pärast Mubaraki erruminekut anti teada 1979.a. lepingu kehtivusest – fakt, mis vallandas USA ja EL tegelaste kohalesõidud. Tasub teada, et sõidavad teisedki - Lähis-Ida keskmega tegelevad samuti Venemaa, Hiina, Jaapan, Islami Konverentsi organisatsioon, Araabia Maade Liiga (mille senine egiptlasest peasekretär teatas oma tagasiastumisest). Hetkel tuleb tõdeda Kremli suuremat ettenägelikkust, sest 18.-19. jaanuaril käis Medvedev visiidil Jordaanias ja Palestiinas ilma, et ta Iisraeli ametiisikutega oleks kohtunud (Palestiinasse siseneti autodel Jordaaniast). Tol hetkel huvitava episoodina tundunud juhtum võib aga muutuda kõneaineks Egiptuse uutel parlamendivalimistel, mis tõenäoliselt toimuvad suurema arvamustevabaduse olukorras, kui seda olid senised USA, EL jt. õnnistusel toimunud Mubaraki ja tema nukuparlamendi „tagasivalimised”. Veel enne praeguseid jutte võimalikest valimistest septembris kõlas Palestiina omavalitsuse juhi Abbasi lubadus minna samal kuul erru – pole välistatud, et ühtede valimiste asemel tulevad kahed jmt.

Egiptuse kõrgem sõjanõukogu saatis parlamendi laiali ja lubas uue põhiseaduse väljatöötamist. Samas anti teada, et ametis jätkab senine valitsus. See seis aga tuletab paratamatult meelde, et samamoodi käitus valitsenud ladvik ka Tuneesias, mis viis uutele väljaastumistele. Kuivõrd valmis on Egiptuse erinevad sotsiaalsed kooslused oma ja teiste õiguste eest võitlema, näitavad lähimad nädalad. Kord passiivsusest äratatud ja piisavalt haritud massid on kärmed avanenud perspektiividest järeldusi tegema – laupäeval maandus Itaalia saarel üle tuhande (telepildi põhjal) noore tuneeslase. Arvatavalt suures osas eilsed revolutsionäärid. Egiptusest on Euroopa Liitu küll pikem tee, ent eks ole Sarkozy eestvedamisel ülikiirelt loodud Vahemeremaade Liit üks tore eurooplaste ja lõunavahemerelaste ühendus.

Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.