Toomas Alatalu analüüs: Ukraina kriisi haripunkt möödas
Mõned tuumakad killud sellest – USA eraldas päev varem 11,8 miljonit dollarit Ukraina 25. mai presidendivalimiste korraldamiseks, 12 tundi enne andis president Obama teada, et ei kirjuta alla uut Venemaa vastast sanktsioonide pakti jäädes ootama Genfi kõneluste tulemusi; 3 tundi enne kohtumist teatas Jaapani välisminister, et ei sõida Moskvasse „saarte küsimust“ arutama ja Venemaa presidendi abi Peskov jõudis kõneluste päeval kaks korda imestada, miks Putin sai 18-le valitsusjuhile saadetud kirjale vaid ühe vastuse – EK presidendilt Barrosolt, ehkki kirjad sai ka EL-i mittekuuluvad Makedoonia, Serbia ja Türgi!
Muu maailm esines tõesti ühisrindena ja sestap jäi Venemaa välisminister Lavrovil üle vaid oma läbirääkimiste järgsel pressikonverentsil meenutada, et Moskva soovis Genfi ka Ida-Ukraina esindajaid, et tal olid kaasas Ukraina (endise presidendi Janukovõtsi) Regioonide partei, Luganski oblastinõukogu ja Kagu-Ukraina liikumise (loe: Donetski Vabariik, sest Vene välisminister ei saa separatistide ametlikku nime tirazheerida) avaldused. Venemaa soovis ka presidendivalimiste edasilükkamist ja asendamist referendumiga föderaliseerumise asjus, vene keele staatuse kohest tõstmist riigikeele tasemele jne.
Toodut arvestades oli Genfi kõneluste olulisim tulemus presidendivalimiste paikajäämine 25. maile. Neis osalevad kõikide erakondade ja piirkondade esindajad ja kuigi president Putin andis märku, et Moskva võib nende tulemusi mitte arvestada, siis propagandast olulisemad on teod – Venemaa suhtleb juba praegu Kiievi ametimeestega ja see jätkub. Mis puutub rahvahääletustesse, siis teatati Kiievist üldriikliku dialoogi alustamist, mis peab tulemuse põhiseaduse muutmise ettepanekute näol andma 1. oktoobriks. Mõistagi on 11. maid rahvahääletuse kuupäevana nõudnud Ida-Ukraina sellele esialgu vastu, ent eks neilgi tule ühel hetkel oma seisukohta muuta. Sest tagala, täpsemalt öeldes näoesine muutus ja muutub.
Viimati viidatu tähendabki kõige suuremat eelseisvat muutust Ukrainas ja seda inimeste psühholoogias, nende enesekindluses. Enneolematu separatismipuhang Ida-Ukrainas puhkes küll kehva majandusliku olukorra, ülbe ja röövelliku valitsemise ajendil, ent see püsis pikalt – ehkki iga päev ise loosungi all ja vormis – tänu kolmele peategurile : Venemaa võttis jõuga ära ja liitis endaga Krimmi, suur Vene väekontingent paigutati ka siin teisele poole piiri ja Venemaa parlament oli andnud Putinile volituse need üle piiri saata. Niisuguse seljataguse tunnetamine ja vaid Venemaalt tulevate uudiste nägemine/kuulamine lubas seal teha kõike, mida tehti. Ka irvitada Ukraina jõustrutuuride üksuste üle, kui nood hakkasid Ida-Ukrainasse saabuma, võttes esmalt sisse positsioonid piiritsoonis ja asudes seejärel üksikuid linnu piirama.
Teada oli selles protsessis palju ebaõnnestumist (ei maksa seejuures unustada, et 2010. aastast peale tuli Ukraina armeel olla neutraliteedipoliitikat ajava riigi armee!), kuid kaasmaalasi ei tahtnud keegi tappa ja tänavad-teed hõivanud naiste-lastega pole ükski armee suutnud sõdida.
Tagantjärgi hinnates võib öelda, et Ukraina armee tegi siiski ära peamise – kolm eriti jultunud ründajat said surma – aga see oli hoiatus kõigile, liikuvad tankid, lendavad kopterid ja lennukid tuletasid kõigile meelde armee olemasolu ja otsustaval hetkel piirati ka separatistide peakolle – Lugansk ümber blokkpostidega. Tuletaks meelde, et kõik Luganski ametihooned on mässajate käes ja ümbritsetud barrikaadidega.
Neid aga ei rünnatudki, vaid hoopiski piirati linn ise sisse tõkkevallidega, milledel ei viibi kedagi!? Aga see kõneleb suurest psühholoogilisest sõjast. Pangem nüüd end mässajate olukorda pärast 17. aprilli kokkuleppeid – Vene armee seisab jätkuvalt teispool piiri, ent on selge, et ta jääbki sinna ehk temaga pole mõtet enam arvestada. Küll aga Ukraina armeega, kes asub nüüd siinpool piiri ehk Vene armee ja separatistide vahel ja nende jõustruktuuride üksustega, mis on konkreetsed separatismikolded piiramisrõngasse võtnud ja samas ei ründa.
Ei ründa sellepärast, et suurvõimud leppisid Genfis üksmeelselt kokku – kõik ebaseaduslikud relvaformeeringud peavad relvad ära andma ja laiali minema, kõik ebaseaduslikult hõivatud hooned tuleb vabastada. Loomulikult ei alga see protsess täna-homme, sest kõigil on olnud aega pikalt laiutada ja kord kättevõidetust on raske loobuda, lootus ikkagi midagi välja pigistada kannustab veel kaua suurriik Venemaad, kes ei taha sõjalise võidu kõrvale kohe kaotust kirjutada jne., ent lõpptulemus on ette teada. Ukraina ajaloo tundjail soovitaksin veelkord üle lugeda selle, mis sai atamanide Mahno, Guljai-Pole jt. bandedest 1919-20.a., mil toimunu tervikuna oleks täna ehk siis 2013-14 nagu uuesti läbi mängitud.
Mis puutub aga nn. Donetski vabariigi peamehe hõikesse, et esimesena hakaku koju astuma Kiievis Maidanil asuv seltskond, sest tuletaksin veelkord meelde seda, millele juhtisin tähelepanu veel Maidani sündmuste alguses – Kiievi linnanõukogu hoone esmahõivajad sisenesid kui opositsiooni saadikute vastuvõtule registreeritud isikud, kes lihtsalt ei lahkunud sealt enam.
Samasugused paberid on tehtud ka vähemalt osale Maidani väljakul asuvatele telkidele. Nii et – kaasajal revolutsiooni kavandades on kasulik juriidilisi nõkse teada ja kasutada. (Ida-Ukrainas jõudis see tarkus kohale hiljem, sest esmalt saadeti Luganski oblastinõukogu kaks korda laiali ja siis võeti ikkagi grupp saadikud kokku, et Lavrovi tarvis paber tekitada – vt. ülal).
Mõistagi sai eelöeldu vaid lõbusa vahepalana toodud, sest suurema eesmärgi nimel tuleb teinekord paljuski loobuda ja targem annab ikka esimesena järele. Teisisõnu – on loogiline oodata, et nii mõnigi esimene samm tehakse Kiievis või Lääne-Ukrainas, et päästa samasugune protsess liikvele ka Ida-Ukrainas. Lisaks Ukraina armeele, kelle kohalolekut teadvustatakse 17. aprillist alates teisiti kui siiani, on seal kohal ka kogu muu maailma esindus OSCE missiooni näol, kelle poole kohalikud elanikud saavad pöörduda.
Loomulik on seegi, et sinna hakkavad kohe tulema Ukraina presidendivalimistel kandideerijad ehk siis dialoog vallandub igal juhul. Ühepoolsest karjumisest omavahelisele rääkimisele üleminek aga ongi parim moodus pingete mahavõtmiseks.
