Toomas Alatalu: 20 aastat poliitteatrit Eestis
Tulenevalt meie jätkuvalt tugevast vaimsest seotusest totalitaarse ühiskonnaga, on niisugused hõiskamised omamoodi paratamatus, sest teel demokraatlikku ühiskonda sureb ilmselt kõige viimasena ikkagi see arvamus, et neil seal üleval – ükskõik kuidas sinna jõuti - on alati õigus ja nende tahte vastu ei saa.
Kokkuvõttes on kahju vaid ühe kitsa seltskonna iidolist, kes olles öelnud A, jättis ütlemata B ja mängis ise end uueks Kalle Kulbokiks. Kulbokiks kuubis, kui meenutada vaid teeside naelutamist riigikogu uksele (kuhu küll vaatas sel hetkel muinsuskaitse - isehakanud maamarssal oli 19 aastat tagasi korralikkus ise, pistes pea seina küljes rippuvasse rõngasse!?).
Toodud paralleelist häirituile saagu meenutatud, et välisministeeriumi inglisekeelne väljaanne serveeris 1992 Toompeale pääsenud kuningriiklasi Laari valitsuse toetajatena – nii sai tolle kandepind riigikogus algsest (51:50) märksa suurem. Seda hoolimata asjaolust, et kuningriiklaste nime all võtsid riigikogus kohad sisse endised EKP keskkomitee töötajad, kes teiste nomenklatuuri kuulunute toel koguni määrasid ära riigikogu väliskomisjoni esimese koosseisu.
Ka äsjaste presidendivalimiste teise kandidaadi olemasolu teenis tuntavalt just välismaa silmis korraliku demokraatliku riigina väljanägemise vajadust. Pealegi sai Indrek Tarandit pidada protestijate (armee) eestvedajaks. Paraku etendas ta endale võetud rolli diletantlikult ja labaselt, mis sünnitas üleüldise pettumuse ja sestap tulebki küsida – kuidas on lood protestist käivitatud poliitaktiivsuse perspektiividega Eestis? On ju teada, et Eestis – nagu mitmes teiseki Ida-Euroopa riigis – on neljandatel-viiendatel valimistel kaks protestiparteid end parlamenti sisse murdnud (ja Samuel Huntingtoni teooriat kinnitanud).
Sealjuures on kohaliku õukonnameedia poolt maalitav pilt Eesti poliitmaastikust klantsim, kus iganes ja takistab selguse teket. Mainitud alguspäevil, kui ühed kohalikud ajakirjanikud tegid kuningriiklastest inglise keeles igati ontliku seltskonna (kahjuks pole Wikileaksil ilmselt midagi 1992. aastast ja nii ei saagi teada, kuidas see EKP keskkomitee töötajate sirgeks rääkimine käis), lükkasid teised ajakirjanikud massitarbesse mõiste „rändrüütlid“, et muuta üldiseks väljanaermise numbriks poliitikute lihtlabast ülesostmist ja neile selleks ettevõtete nõukogudes kohtade tegemist! Juba ammu ei naera seda välja enam keegi, aga nutt ka enam ei aita. Hullemgi veel - täna ei taha neid asju elik suurte sahkerdamiste algust kohe keegi meenutada.
Tegelikult on pöördelised ajad alati olnud teatud seltskondadele pullitegemise ajaks ja omad kuningriiklased olid toona kõikides Ida-Euroopa maades. Andmaks võrdlusainet Eesti meedias domineeriva seltskonna maitse mõistmiseks ütlen, et näiteks Lätis organiseerusid naljasoonega tõsised mehed Lollide parteiks ja seal nimetatakse rikkureid oligarhideks. Sestap on ka nii, et Lätis võideldakse oligarhide vastu nende nime lisades (oligarh L., Sl. Sk. jne), samas kui meil kasutatakse vastuolemisel pigem äri kui selle omaniku nime. Rääkimata sellest, et mitut meie suuromanikku turvab kohtust saadud õigustus võimaliku „meeltesegaduses“ olemise kohta – paber, mida Läti oligarhidel pole.
Kui lugeda Eesti esimesteks organiseeritud protestijateks kuningriiklased, kes said 1992.a. riigikogu valimistel ligi 33 000 häält, siis ülejäänute kindlakstegemiseks tuleks pisut süüvida Eesti rahva valimisaktiivsusesse.
1992. aasta riigikogu valimistel läks arvesse 458 000 valija.
1995 - 545 000,
1999 - 492 000,
2003 - 494 000,
2007 - 555 000,
2011 - 575 000 valija hääl.
„Läks arvesse“ selle pärast, et 1992-2003.a. oli veel 5-9000 häält, mis loeti kehtetuteks. 2007. ja 2011.a. valimiste kohta neid arve ei leidnud (kehtetute märkimist ei soosi Euroopa Liidu statistika – Venemaal aga oli ja kehtestatakse uuesti valiku võimalus – „olen kõikide kandidaatide vastu“!?). Europarlamendi valimistel 2004.a. läks arvesse 232000 ja 5 aastat hiljem 397000 häält ja kummalgi korral tühistati 2200 häält.
Seega on meil alati käepärast vähemalt paar tuhat protestijat, kes käivad valimas vaid valimissedeli rikkumise nimel. Samas on mingit seaduspärasust organiseeritud protestimises Eestis on raske leida, sest uued protestiparteid pääsesid riigikogusse nii valijate madala aktiivsuse (2003.a. – Res Publica) kui ka suure aktiivsuse juures (2007.a. – rohelised).
Viimase järellainetuseks oli Indrek Tarandi edu 2009.a. europarlamendi valimistel, kuid nagu teada, kõrbesid kaks aastat hiljem toimunud riigikogu valimistel kõik uued Tarandid. Tegelikult andis sellest võimalusest märku juba vahepeal – mais 2010 toimunud Ühtse Eesti show, mis tõi kena ja rahulolematu massi kokku (meenutagem toonaseid meediakajastusi), ent mitte edasiminekuks (kuni uue erakonna loomiseni välja, nagu mõned lootsid ja ennustasid).
Vastupidi – just selle etendusega kinnistati otsustavalt tänane kammerteatrilikkus Eesti poliitikas. Täpsemalt öeldes tähendab see seda, et otsused tehakse tagatubades, ent olulisemate asjade vormistamist saab pealt vaadata valitud ja (Saku suurhalli silmas pidades) maksujõuline seltskond. Teiste uudishimu kütavad üles ja hoiavad televisioon ja kollane ajakirjandus. Kui üritusel tegelik sisu puudub, jääb ka meediaponnistus lühiajaliseks, nagu äsja kõik said veenduda.
Tegelikult on see teatraalsus või sundpealtvaatamine sissekirjutatud meie põhiseadusesse, kuid üksnes vähesed aduvad, et isegi riigikogu kontrollib vaid minimaalselt peaministrit. Riigikogu hääletab tema kui vaid peaministrikandidaadi poolt, valitsuse moodustamist ja ametisseastumist vaatab riigikogu üksnes pealt. Peaminister võib kasvõi kõik ministrid üksteise järel välja vahetada ja riigikogul pole sellega mingit pistmist. Kuniks asi koorub umbusaldusvalduseni. Enamgi veel – võimulolev peaminister oma kambaga võib rahumeeli vältida uue riigikogu kokkuvõtmist pärast valimisi, mis on ju veninud isegi viienädalaseks. Samas aetakse pärast riigikogu kokkutulemist kasvõi nui pooleks, et riigikogus oleks iga päev 101 liiget, ent keegi – isegi kõige lugupeetumad juristid ei küsi, miks Eestil ei ole riigikogu 2-3-4 nädalat pärast selle valimisi?! Keegi ei taha kuuldagi, et mujal ei ole puhast peaministri aega pärast valimisi!? Presidendivalimiste surumist riigi(kogu)teatrisse saatsid suurelised sõnad, et nüüd olla diktatuur välditud. Enamik sedasi väitjad on pärit Pätsi kummardavast erakonnast, kes nagu ei mäletakski kumba võimuliini – alitsusjuhi või tseremooniameistri oma - kasutas Päts kogu võimu võtmiseks. Seda vahemärkusena. Samas kinnitasid ka need vähesed protestihääled, milledest kaks presidendikandidaati äsja ilma jäid – ehkki eelnevalt oli kõik 100%-liselt kinnitanud truudust ühele või teisele, - et midagi on ikka Toompeal mäda küll, kui nii hoolikalt välja valitud inimesed sõna ei pea.
Enne valimisi oli osal rahval silmapiiril vähemalt üks mees välismaal, mida – tema kodus mahavõtmist ja teatud tõrjutust arvestades – võis ka pagenduseks pidada. Pagendusest on eestlasi ennegi päästma tuldud. Nüüd on mehe kuub rikutud ja kõigil selgus silme ees – Eestis kontrollib vaid üks seltskond kõike, isegi seda, kes opositsiooni esindajat mängib. Aga eks me ole hullematki näinud - nüüd elame tsiviliseeritud ja vabas maailmas ning võtame vastu selle, mida pakutakse - mõnusa teatritüki, mida mängivad tavalised inimesed meie endi hulgast. Nii et elame edasi. Nemad üleval, meie all.
