Toom Õunapuu: Võõraste sulgedega ehivad end nii vana telestaar kui õppekirjanik
Sa pillud sõnu mõtlemata
ja mõttedki on segi sinu peas.
Teeksid paremini, jättes ütlemata.
Mis on sul öelda — isegi ei tea.(Urmas Alender)
Üldiselt lööb võimekas ajakirjanik ühtviisi edukalt läbi nii elektroonilises kui ka kirjutavas pressis: kes oskab ikka ladusalt vesta, see on enamasti ka hea sulega. Paraku on sel reeglil erandeid ja sugugi mitte vähe. Järgnevas ei peeta silmas ühtki konkreetset isikut, vaid inimtüüpe, kes end vahel võõraste sulgedega ehivad.
Kui ühel ajamomendil loobutakse suuga leiba teeninud raadio- või telemehest ja erru minna tundub varavõitu, võib talle uus väljakutse tulemata jääda. Nii jääb üle vaid taanduda kirjasaatjaks… just nagu koolipõlves, mil ihaldatud ajakirjanikupõli alles kauguses terendas.
Ja nüüd ilmneb, et aastaid lobinal mikrofoni rääkinul pole järsku niipalju leksikat, mida kirjalikuks sõnumiks vormida, mistõttu tema kaastöödest pole toimetajad huvitatud. Need jäävad tähelepanuta.
Selgeks saab ka proosaline tõdemus: rääkiva ajakirjanikuna polnud tal olnud kunagi vajadust kontrollida end õigekeelsussõnaraamatu järgi ning see professionaalsuse juurde kuuluv harjumus jäi tal hoopis välja kujunemata. Tema nüüdsed saadetised lausa uppusid põhikoolilikke keelevigadesse ning avaldamiskõlblikuks neid tekste kohendama ei hakatud: ise ajakirjanik, kirjutagu, nagu peab!
Aga vana tutvusring on ju alles: sõbrad ja sõbrannad olemas, küll nad mõningase vastuteene eest tema lookesed ära kõpitsevad… Ja nood ongi abivalmis: parandavad õigekeelsusvead, kohendavad sõnastust, muudavad mõttetuse mõttekuseks… nii et „tegelik“ autor ei tunne lõpuks oma algset teksti äragi. Pole oluline! Peaasi, et lood tema nime all ilmuma hakkaksid ja ajakirjanik võiks end taas püünel tunda!
Su põhimõtteil ikka puudub põhi,
ehk küll neid kärarikkalt kuulutad.
Sa parem oma hingekambrit pühi
ja oma unistuste koda tuuluta.
Aga süües kasvab isu, kasvavad ka unistused. Miks vaid need tühised nupulaadsed artiklikesed? Tõeline tegija jätab endast maha ikka mõne raamatu, milles kõrgelennulised mõtted ilusates sõnades kirjas seisavad.
Hulk vabakutselisi kirjatsurasid ja –neidiseid lausa januneb masu ajal mingi tööotsa järele ja müüb end selle nimel üsna odavalt. Kes maksab, tellib ka muusika. Peaasi on raamatus tellijat hästi ohtralt kiita, ta üliinimeseks teha, tema hingesopist need kõige kirkamad pärlid üles leida… ja need kandikul lugeja ette tuua.
Unistuste raamat ilmubki, kaanel tema nimi ja sulni naeratusega foto, kuna teose tegelik autor jääb igavesti saladuseks. Lahkelt jagab ametlik looja oma autogrammiga raamatut kõigile tuttavatele. Jah, see ju selle endise eetrihääle lugu… Näh, mees (naine) päris osav ka kirjutama, poleks nagu uskunudki.
Vastuolu tekib ka neis arvukais elulooraamatuis, mis on kirja pandud mina-vormis, kuigi raamatu tegelik kirjapanija on keegi teine, kelle nimi on heal juhul kirjas tiitellehe pöördel. Miks ei või tegeliku autori nimi ilutseda kaanel… ja kogu teos olla kolmandas isikus, välja arvatud tsitaadid peakangelase enese sõnastuses? See oleks ausam mäng, kuigi võidaks väita, et mina-vormis jutustatu mõjub ehedamalt, aga teisiti võttes ka võltsimalt, sest tegelik kirjapanija lisab loole paratamatult ka midagi omaenese hingest ja nägemusest, mis nimitegelasele päris omane pole.
Miks peavad raamatud mängima peitust oma tegelike autoritega? Kas keegi toob nad kunagi selle varjuteatri sirmi tagant välja?
Vaid korraks peatu, vaata tahapoole.
Võib-olla mõne viisi leiad sealt,
mis oleks helitaustaks eluloole.
Ka selle kirjutasid teiste pealt.
Et kellegi loometööd varastades saab end võõraste sulgedega ehtida, õpetatakse meil juba koolis. Hädavarestele, kel mingeid oma mõtteid pole, soovitavad emakeeleõpetajad pähe õppida mitmel võimalikul teemal terveid tekstilõike, mida riigikirjandis oma mõtetena välja käia. Vahel ongi selline ebaaus nipp üllatava edu taganud.
Täiskasvanueas on võõraste sulgede kasutamine enim levinud õppekirjanduse autorite hulgas. Muutes vaid nipet-näpet, leiutavad nood iga mõne aasta järel taas sellesama vana jalgratta: algul oli see võib-olla punane, järgmine autor värvib selle siniseks ja see saab tema rattaks, uue autori vana ratas on roheline… ja nii see sulestik vaheldub. Autor võib iga oma „uue“ jalgratta kanda julgelt enda bibliograafiasse… ning tagatipuks lasta mõnel sõnasepal see oma eluloosse kirjutada, et sisuliselt võõraste sulgedega profiiti lõigata…ja põlistada end loojana pedagoogika ajalukku ning igasugustesse leksikonidesse.
Varjata omaenese mannetust võõraste sulgedega on kui petlike virvatulede lummuse nautimine. Ent ühiskonnas pole see kedagi eriti morjendanud ega piisavalt eetilist hukkamõistu leidnud. Ja mis pole keelatud, see on ju lubatud.
Autor on Eesti keeledidaktik.
