Kui mu lugu ilmub, helistavad mulle pädevad tuttavad, kuidas ma seda või teist asja ei tea, ise veel keeledidaktik. Nuta või naera.

Mulle meeldib sõna parendama (= paremaks tegema), aga toimetaja teeb sellest parandama, mida eelistan kasutada millegi katkise kohta.

Kirjutan nimetuse toonela (= surnute asupaik, umbes nagu kalmistu), aga toimetaja muudab selle nimeks Toonela.

Kasutan kehtivat liitsõnade tuletusmalli lõppklass, ent toimetaja käe all saab sellest lõpuklass.

Minu õigest verbivormist "kostab" saab mõnikord vigane "kostub".

Ka kipub reeglipärastest vanast ja uuest testamendist saama Vana ja Uus Testament. Üldse kaldub meedias levinud suure algustähe kultus levima ka toimetajatöösse.

Näiteid mu tekstidesse vigade sissetoomisest oleks veel omajagu. Ma tõesti ei tea, kas pean hakkama igale keeletoimetajale eraldi rõhutama, et olen üle 40 aasta koostanud eesti keele õpikuid ning arvan õigekeelsusreegleid tundvat.

Kui keeletoimetajail peakski mu pädevuses kahtlus tekkima, võiksid nad kõigepealt teatmeteostest kontrollida iseennast, enne kui hakkavad mulle vigu sisse sokutama.