Toom Õunapuu: Magister – ullike või meister?

Oskustöölised on endiselt hinnas, mitte aga mõttetult „toodetud“ ullikestest magistrid, kes kuskil rakendust ei leia.

Muusikamagister käsitseb oma instrumenti igati professionaalselt. Kas ta kuulub haritlaste hulka? Küllap ikka. Aga kui ta pole seejuures omandanud emakeeleoskusi isegi mitte põhikooli tasemel, tehes mitukümmend viga 7. klassi kontrolltöös? On ta siis ikka haritlane? Ilmsiks tuli kõik seetõttu, et moosekant tahtis omandada veel teistki kõrgharidust, milleks nõuti õigekeelsuse aabitsatõdede valdamist.

Kui hakkaksin tema keelevigu siinkohal ette lugema, ei usutaks mind: võidaks arvata, et tahan šokeeriva loendiga isiklikku profiiti lõigata. Ei taha ühti.

Suuri probleeme oli muusikul i ja j-i õigekirjutusega tegijanimes. Hea lugeja pidanuks nägema tema hämmeldust, kui demonstreerisin oma üliõpilastele tahvlil, et käi/ma – käi/ja; vii/ma – vii/ja jts. Heureka! – või nii prostalt kogu lugu käibki! Kui tema emakeeleõpetajad läbi mitme kooliastme oleksidki selle lihtsa metoodilise tuletise tegemata jätnud, oleks iga vähegi arukas õppur seda järgneva elu jooksul ise taibanud.

Need õigekirjaprobleemid, kus esikohal oli küsimus kuidas (on õige) – sõnaalgulised h, b-p, d-t, g-k, ühe- või kahekordne vokaal sõnades nagu terminal – originaal või erandsõnad nagu anekdoot, aids jts – suutis muusikamees tänu oma mehaanilisele mälule ehk visale tuupimisele enam-vähem lahendada. Kui aga tuli natukenegi mõtlema hakata (miks nii on õige ehk millest miski tuleneb), kõrbes magister täielikult. Ta sai minult enamasti F-sid ehk fuih´sid, mis magistri eneseväärikust kõvasti riivasid. Kooli juhtkond leidis aga „pasliku“ lahenduse – emakeel tuleb selle gradueeritud mehe õppekavast lihtsalt maha võtta! Kui pole enam tüliõuna, pole ka tüli, tühja sest haritusest – ei tea, kellele seda vaja on!

Lorud gümnaasiumis

Vastust jääb asjatundjailt ootama probleem, kui madalal tohiks olla õppuri tegelik üldharidustase, millele võib üldse lasta tulla teaduskraadiga spetsialiste, olgu nad oma erialal kui tahes andekad.

Magistri mõistesse näikse olevat juba kodeeritud parajalt suur annus intellekti: kirjaoskamatuna oleks raske üht õiget magistrit ette kujutada. Tagugu keegi pealegi osavalt löökpille, tallaku orelipedaale või tinistagu kitarri – kõike seda saaks teha ka ilma teaduskraadita; ega ükski ere anne veel seepärast leivata jää.

Seda probleemi poleks, kui põhi- või keskhariduse andmisel ei pigistataks silmi kinni ega susataks igale tohmanile kätte lõputunnistust. Aga gümnaasiumi säilimine sõltub suuresti õpilaste arvust ja seepärast üritatakse endale meelitada neidki, kes peaksid oma koha leidma kutseõppes. Nii hoitakse gümnaasiumis viimastestki lorudest kümne küünega kinni, sest eks näita ka lõpetajate arv kooli elujõudu.

Nokk kinni, saba lahti; saba kinni, nokk lahti… Ning kui kunsti- või muusikakõrgkool hoomab mõnes oma üliõpilaskandidaadis kitsast erialast võimekust, pääsebki analfabeet või mõtlemisvõimetu ullike kraadiõppe pudrumägede ja piimajõgedeni, olgugi et ükski kõrgkool ei tohiks oma karjaväravaid nii avali hoida, et keegi sealt igasuguse vaimse pagasita sisse marsiks.

Võib-olla polegi see päris abrakadabra, vaid üsna normaalne tulem? Ometi on tegu teatud harituskollapsiga, mis pakub parasjagu arutlusainet. Väliselt oleksime nagu haritud rahvas, aga sisuliselt? Keegi kavalpea on väitnud, et meie haridustegelased on optimistid, kes näevad isegi surnuaias ristide asemel plusse.

Meistreid ikka on, kuid vähevõitu

Marju Lauristin on öelnud, et koolilõpetajate arutlemisoskus paneb ahastama. Aga needsamad ahastama panijad koostavad mõne aasta pärast juba bakalaureuse- ja magistritöid, mis masendavad ka õigekeelsuslikust aspektist.

Olen kaugel arvamusest, et kogu kraadiõpe on meie riigis üks suur hädaorg. Need, kes on magistrikraadi auga välja teeninud, on oma uurimustes tõestanud mõndagi tähelepanuväärset, millest võib kasu olla Eesti ühiskonnale tervikuna.

Näiteks saime 6. augusti Postimehest teada, et Annika Jalak on TÜs kaitsnud magistritööd, mille tulemusel – tööandjad on töötajatega väga rahul – on otsene sotsiaalne kandepind, eriti kui on üles loetud ka seda rahulolu mõjutavad tegurid. Ja nii jõutakse elulise järelduseni: kui tahad head elu, õpi midagi tegema.

Oskustöölised on endiselt hinnas, mitte aga mõttetult „toodetud“ magistrid, kes kuskil rakendust ei leia, sest osa neist on ilmsed ullikesed, oskamata õieti midagi teha. Võib-olla ainult eksameid – neid jah, kuid võimalikult väiksema vaevaga, et vajalikud punktid kuidagi kokku saaks. Vahest on lastud lõputöögi kellelgi teisel ära teha? Niiviisi ollakse kõrgkoolis küll ühte kui teist nuusutanud, kuid olulised erialased oskused on piltlikult öeldes jäänud valgusaasta kaugusele. Mingisse ametisse ei upita magistreid nende kraad, vaid tutvused, olgugi et ettevalmistust sellel kohal toimetulekuks peaaegu pole.

Kel ei ole ka tutvusi, jääb töötuks. Tööpuuduse kõige ohtlikumaks tagajärjeks on depressioon kui väga raske haigus, mis muudab inimese elavaks laibaks. Vaevalt tunnevad end oluliselt paremini magistritest piletimüüjad või ettekandjad. Võib-olla pole noorte töötute „kadunud põlvkond“ veel nii suur ühiskondlik paise kui Vahemere maades, aga meil on kõik eeldused kukkuda lõunamaalaste tasemele, kui me ei suuda vahet teha, kes sobiks ameti- ja kes kraadiõppesse.

Eraldada terad sõkaldest

„Vähema raha eest tuleb rohkem teha,“ arvab haridusminister Jaak Aaviksoo. Nõus selle paratamatusega, aga jumala eest, mitte toota enam rohkem lõputöid, sest senistest pole paljusid jõutud juhendadagi. Konveierilt on aastate jooksul ladestunud kõrgkoolide riiulitele, kappidesse, hoidlatesse tolmu koguma tuhandeid üksusi makulatuuri, mida keegi kunagi enam ei vaja ja mis otsekui irvitaks lähimineviku grafomaanide toodangu üle. Makulatuuri peaks ootama makulatuuri saatus.

Võib-olla on umbes igal viiendal magistritööl tõesti ka mingi ajaline väärtus. Igatahes oleks mõistlik, kui kõrgkoolide allüksustes moodustataks pädevad komisjonid otsustamaks, millised lõputööd on säilitamist väärivad terad ja millised põrmustada sõkaldena kaduvikku.

Aga sellega ei tohiks piirduda. Ellujäetud magistritöödest tuleks johtuvalt nende teemadest ja järeldustest teavitada vastavaid instantse, et anda neile võimalus tutvuda uurimustööde tulemustega, mida saaks oma valdkonnas kohe arvestama hakata ja ellu rakendada. Teadus peab ju teenima elu, mitte aga uurijate enesekesksust.

Samuti vajab meie väike riik laiahaardelist uurimust (doktoritööd?) praegusel iseseisvusajal Eestis kaitstud magistritöödest ja sellest, mis on nende autoritest tänaseks saanud: kui paljudest on kujunenud oma ala meistrid ja kui paljud on jäänud ullikestena elu hammasrataste vahele. Kardan, et saaksime kurva pildi: magistriõppe tühikäigule on kulutatud hiigelsummasid.

Ja kas ei ripu praegugi õhus oht, et riigipoolsete toetustega võidaks soodustada vähem võimekate inimeste ülikoolist läbivedamist? Ei taha me õppida oma varasematest vigadest. Uusi magistreid ei saa teha keset riiklikku segadust, nagu sigitataks lapsi, kellele ei püstitata eluks eesmärke. Igale tulevasele magistrile tuleks täpselt sõnastada tema taotlused – mida ja milleks midagi teha. Kui seda magistrikraadi taotlejale selgeks ei tehta, löövad edaspidises elus rohkem läbi hoopis need, kellele haridus pole üldse prioriteediks.

Unistused ei surevat

Unistada on ju kena? Et meie hariduse kvaliteeti ei hinnataks mingis arusaamatus mõõtkavas… Et me ei arutleks mõistusevastastes kategooriates… Et me enne ikka mõtleksime, kui midagi otsustame…

Et me ei looks mingit tehislikku haridusmiljööd… Et me ei jagaks sinna-tänna teenimatuid tunnustusi, kraade, kvalifikatsioone… Et me ei tormaks ummisjalu kuristiku poole, kus kõik on läbisegi puntras – möödunud aegade ollus ja tänapäevane lollus… Et kunagine kvaliteet, mida võib-olla omal ajal samuti siunati, ei laguneks koost enne, kui me uut kvaliteeti loonud pole… Et me ikka mõistaks seda uut luua ja hoidku jumal meid selle eest, kui seda ei tahetagi teha… Küllap siis kaoksid ükskord tegijate seast ka ullikesed ja meie tuleviku otsustavad meistrid, kes suudavad ohjes hoida ka viisi mittepidavat häältekoori.

(Autor on keeledidaktik.)