Toom Õunapuu: Kõrgharidus tühikäigul

Kuniks pole tõsiteaduslikku uurimust, mis on saanud meie kõrgkoolide arvukaist lõpetajaist ja ka stuudiumi katkestajaist, peame leppima näidetega meie ümbert, mis lasevad aimata, kuivõrd täis- või tühikäigul meie kõrgkoolid riigile spetsialiste ette valmistavad.

Noorsand A väitles end rahvaluulemagistriks, ent leida erialast töökohta oli lootusetu. Tagasihoidliku suhtlemisoskuse tõttu ei tulnud arvesse ka pedagoogitöö, kuid ega vakantne õpetajakohtki teda linnas oodanuks.

Peatselt leppis noor kõrgelt haritud folklorist juba mis tahes tööga, saaks vaid täies elujõus mehena välja ülalpeetava rollist. Nii ta siis vantsis ühelt sobivusvestluselt teisele, et kuulda kõikjalt äraütlemisi — sageli põhjendusega, et kohataotlejal on liiga palju haridust —, ja langeda paariks aastaks üha süvenevasse masendusse.

Lõpuks võeti luuser katseajaga ühte büroohoonesse korruse kordnikuks, kes viis pabereid ühest ruumist teise, juhtis külalisi õige ukseni jne. Hambad ristis, täitis noor teadusejünger oma töökohustusi ja jorutas endamisi rahvalaulu „Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine…“ Et polnud tal kumbagi, jätkus tema uitlemine Eesti tööturul.

Neiu B-l vedas rohkem — võib-olla seepärast, et ta oli „ainult“ bakalaureus. Ja küllap teab vaid jumal, miks eelistas tööandja madalapalgalisele kassiirikohale 28 kandidaadi hulgast just nimelt teda, aga mitte neid teisi, kelle seas oli veel mitu bakalaureust ja paar magistritki.

Emakeeleõpetaja neiu C alustas pedagoogitööd 10. klassis, mis oli komplekteeritud konkursi korras. Ta koges paari esimese kuu jooksul, kui valus võib olla vits võimekate, kuid kiuslike õpilaste käes. Kõigepealt tõmmati C haneks normikohase liitsõnaga lõppklass, mille õpetaja kuuldu põhjal lõpuklassiks parandas. „Vale!“ karjuti klassist ja susati õpetajale nina alla ÕS lk-lt 496.

Muidugi värvus õpetaja näonahk teiseks. Lollitamine jätkus ja noor õpetaja pani ameti maha. Temal veel vedas: ta leidis töökoha koduküla postkontoris.

Kõrgkoolidiplom on devalveerunud

Keskpäraste vaimsete võimetega, kuid sihiteadlikel ja visadel tudengitel on täiesti võimalik jõuda kolme aastaga ülikoolidiplomini. Iseasi, mida nad sellega siis peale hakkavad. Tulusa tööotsa saamiseks Eestis on diplomi osatähtsus vaid 20% , kenal välimusel ja heal suhtlemisoskusel 30% ning tutvustel 50%. Muidugi, arstiks või kohtunikuks ilma vastava diplomita ikkagi ei saa, ent õpetajaks küll.

Samas täiendab uitlejate armeed hulk andekaid noori, kes nn igaveste üliõpilastena otsivad aastaid oma kohta, pendeldades eri õppeasutuste ja spetsialiteetide vahel või õppides korraga mitmes koolis, ilma et kuskil midagi eriti ära teeks. Ju on nende huvid liiga laialivalguvad, mis võivad neile lõpuks saatuslikuks saada.

Aga samas on lai tegevusväli, et mitte öelda sahkerdamine, loonud neile ohtralt kasulikke sidemeid ja tutvusi, tänu millele näppavad nad diplomeeritud nohikutest konkurentide eest mõnegi väärt ametikoha.

Kõrgkoolidiplom on Eestis viimastel aastatel devalveerunud lausa geomeetrilises progressioonis. Ei saa ju ometi kehtetuks tunnistada kõiki meie iseseisvusajal väljastatud diplomeid, kuigi selliseid ettepanekuid on tehtud.

Diplomit ei peaks saama osta raha eest, vaid see tuleb välja teenida oma ande ja töökusega. Seepärast on viimane aeg lõpetada otsustavalt massiline kõrgharitute tootmine ja vähendada niisama uitajate ringlemist elukarussellil.

Kui valitsusjuht või kes iganes väidab, et meil on puudu 600 doktorit, siis kes luges need ära ja kuidas sai ta nii ümmarguse arvu, võib-olla hoopis 483 või 619 doktorit?

Ja vahest loeks keegi üle ka juba olemasolevad doktorid, kes pole oma uurimustega enda eriala kübetki edasi viinud? Nad pole võimelisedki seda tegema, sest nende stardipositsioon — devalveerunud bakalaureuse- ja magistriõpe — oli liiga madal hüppelaud tõelisse teadusesse.

Massiline kõrgharidus teeb riigile kolme liiki kahju.

1. Majanduslik kahju, sest kulutusi tehakse nendele, kes hiljem ei anna liha ega villa. Küll aga sebivad mõned neist tõelistel tegijatel lihtsalt jalus, sest neil on ju paber, mis annaks selleks justkui õiguse.

2. Moraalne kahju, mida tekitab igasugune väär-, täpsemalt ülehindamine. Kui diplomi- ja magistriõppe lõpus kaitstakse arvestatavate väitekirjade seas ka referaadilaadseid töid, mis keeleliselt vastavad umbes põhikooli tasemele ning mis mõnigi kord on lastud endale raha eest kirjutada võõrastel, kes sellisest petukaubast elatuvad, ütleb see üsna palju riigist, kus see kõik aset leiab.

3. Psühholoogiline kahju, sest kõrgkoolidiplom kruvib selle saaja (l)ootused ülearu kõrgeks, ent jääda ka diplomeerituna elu hammasrataste vahele ning muutuda tühipaljaks uitajaks on sootuks valusam, kui kõrgkoolipeibutust poleks üldse olnudki. Kannatavad ka gradueeritute vanemad, kui esialgne eufooria oma võsukeste kõrgelennulisest haridusteest asendub sügava pettumusega.

Massilisus on võrdelises sõltuvuses formalismiga ehk esimene on ikka tootnud teist.