Toom Õunapuu: Keeleõpe vajab tsirkust

Kuidas täidetakse riigis keeleseadust, kontrollib keeleinspektsioon. Ilmselt pole Eestis ühtki teist inspektsiooni, kus töötajate usinusele vaatamata tunnetatakse niisugust jõuetust ja frustratsiooni, kui seda peavad päevast päeva tajuma keeleinspektorid.

Ühest küljest tuleks keeleinspektoreil usaldada neid professionaale, kes toodavad üüratus mahus kõikvõimalikke tekste lugemiseks või kuulamiseks, teisalt tuleb alalõpmata tõdeda, kui mannetult ja vigaselt edastatakse avalikkusele igasugu mõtteid.

Inspektsioon peaks süüdlasi karistama, aga mil moel? Karistada rahatrahvi või üleviimisega madalamale ametikohale mõndakümmet seaduserikkujat, kui karistama peaks tegelikult sadu või tuhandeid? Miks on karistatud teistest omataolistest halvemad?

Või mis muutuks siis, kui karistataks kõiki, kes selle ära teeninud on? Ei midagi.

Vallandada enamikku vene koolide õpetajaid ja lasteaednikke aga ei saaks, sest töö vajab tegemist.

Mis siis lõpuks avitaks?

Õpetada kõigile lorudele riigikeel selgeks? Kuidas on see võimalik, kui eesti soost kirjutajad-rääkijad ei saa nagu kord ja kohus hakkama oma emakeelegagi.

Vett ja vilet

Riigikeele õpetamine mitte-eestlastele on viimase poolteise aastakümne jooksul saanud palju vett ja vilet. Ühe riikliku prioriteedina on keeleõpet turgutatud suurte eurorahadega, mis tõmbas kärbestena meepoti ligi nii täielikke võhikuid kui ka tipp-professionaale.

Nagu ulatub seinast seina õppurite võimekus, sattus õpetajate sekka profaane ja ka säravaid õpetamiskunstnikke.

Mingi edu viimaseid kindlasti saatis.

Pole õigust väita, et 1990. aastatel väljastatud kategooriatunnistused olid suures osas fiktiivsed.

Sel ajal ja sellise eksamikorralduse juures, kus läbi võis saada ka sõna-sõnalt päheõpitud tekstidega, nii et tegelikust vabast vestlusest jäi lugu kaugele, „vääris“ enamik eksaminande neile väljastatud kategooriat.

Aga oh häda! See pisku, mis eksamiks omandati, läks kui linnukene peost: ümbritsev keelekeskkond ei toetanud ega kinnistanud suuri vaevu saavutatud taset, mis osutus justkui sadulaks sea seljas.

Süüdlasteks peeti õppevahendeid, metoodikat, õpetajaid, mitte aga õpilasi, kes pidid kuival maal tegema ujumisliigutusi, kuni need enamasti unustusse vajusid.

Ei muutunud midagi, kui nimetasime keeleoskuse astmed ümber alg-, kesk- ja kõrgtasemeks.

Tõsi, vahepeal oli kõvasti täiustunud küll eksamikorraldus ja lisandunud hulk arvestatavaid õpikuid, aga endiselt balansseerib palju eestimaalasi riigikeeleoskusega maa ja vee piiril (algtase), teised sumavad vees, jalad põhjas (kesktase), ning vaid tühine vähemus suudab end vee peal hoida ja edasigi liikuda (kõrgtase).

Vilekontsert aga jätkub, sest saamatutele määratud karistustest pole mingit tolku olnud.

Vähem praaki oli uue Eesti riigi algaastail kõikvõimalikes trükistes ja eetris.

Toonane edu, kui seda nii nimetada, tuli vana rasva pealt — keeletoimetajad olid koolituse saanud viieaastasest stuudiumist ja kui sellele lisandusid missioonitunne ning enesetäiendus, tehtigi endast arvestatav professionaal.

Praegune eesti keele bakalaureus pole aga ei õigekeelsus- ega sõnastusoskustelt võimeline töötama keeletoimetajana.

Piitsa või präänikut?

Võib-olla on vaja olulisi muudatusi õigusaktides, abistamaks keeleinspektsiooni tema õilsates kohustustes?

Kes peaks käivitama mootori, mis paneb tööle ajutrusti?

Kas piitsutada äpusid veel valusamini või kuhjata edukate ette hoopis präänikuhunnikud?

Sellist probleemide virvarri ei suudaks lahendada üks ministeerium, vaid valitsus üheskoos.

Ilmselt on asjaosalistele teada, millised ametid kuuluvad karjamaale, kus riigikeele- või perfektse emakeele oskus pole tingimata vajalik, ja millised marjamaale, kus see on (üli)oluline.

Kui leiduks karjamaalaste hulgas neid, kelle eesti keele oskus kõlbaks marjamaalegi, tunduks lugu lihtsa vangerdusega lahendatav.

Ometi ei ole venelasest kaevur, kel eesti keel juhtumisi suus, õpetajatööks ega selle eest makstavaks palgaks valmis.

Igaüks jäägu oma liistude juurde, ja kui üks neist liistudest eeldab teatud keeletaset, ei pääse sellest üle ega ümber.

Nüüd peakski loosse sekkuma järelevalveasutus.

Kui keeleinspektsiooni tulutut heitlust riigikeelt mitteoskajatega võib pidada donkihhotlikuks võitluseks tuuleveskitega, nii et see äratab isegi kaastunnet, siis hoopis vähem rahuldab keeletundlikke inimesi inspektsiooni mõningane passiivsus meie emakeele suhtes.

Suure auditooriumiga telekanalid, eriti TV 3 ja Kanal 2, paiskavad igal õhtul eetrisse sadu keelevigu, aga mingist karistusest selle eest pole juhtunud kuulma.

Leiba ja tsirkust!

Neid on lihtrahvas läbi aegade ikka nõudnud, ega tänanegi inimene teistsugune ole. Täiskasvanu on ju suur laps, kellel on omad mängud, mured ja saladused, mis kõik keeleõpikuis kajastuma peaksid.

Metoodika võib teaduslikult kui tahes paigas olla, aga kui seda ei toeta elulised tekstid, tõrjutakse tarbija õppekirjandusest varem või hiljem eemale.

Ühes vene õpperühmas, kuhu kuulusid peaasjalikult keskealised mehed, palus arukas riigikeeleõpetaja anonüümselt kirja panna, mis läheb õpilastele elus kõige rohkem korda.

Tulemus: neljast kõrgema koha hõivanust polnud kolme õppekirjanduses üheski tekstis kordagi puudutatud (armastus/seks, jalgpall/jäähoki, õlu/õllekultuur), vaid autodest oli juttu tehtud.

Ent kes ei tunnista õpilase meelt, ei õpeta talle ka keelt.

Kui riigi kokkuhoiurežiim sunnib koolituskulusid kärpima, tuleb olla leidlik. Kanal 2 saatesarja „Saladused“ mõned osad, kui need varustada subtiitritega, sobiksid kenasti keeleõppevahendiks.

Hoopis rohkem tsirkust peaks pakkuma ka keeleinspektsioon.

Võib-olla avada mõnes loetavas meediaväljaandes regulaarne häbipost, kus antakse avalikkusele teada nädala suurimad keeleseaduse rikkujad?

Mis saab aga siis, kui ükski karistusviis ei mõju? Või määrata oimetuks tegevad rahatrahvid, nii et terendab võlavangla?

Kust võtta need vanglakohad, mida siis vaja läheks? Võib-olla on lollus ja laiskus hoopis haigused?

Haigeid ei karistatagi, aga tervete ülesandeid nende õlule ometi veeretada ei tohiks.