Toom Õunapuu: Džinn jääbki pudelisse?

Oleme jõudnud Eesti kooli ja hariduse ajaloo suurima häbiplekini: uue õppekava seitseaastak lõppes nurisünnitusega, sest ämmaemandad ei jõudnud kokkuleppele, kas lapsuke peab ilmale tulema jalad või pea ees. Kui tegemist pole diletantlikkusega, siis millega on?

Iga kultuurriigi õppekava põhieesmärk saab olla vaid üks: kool peab oma rahvale ette valmistama eetilise inimese, kel on enam-vähem adekvaatne maailmapilt ja kõige hädapärasemad teadmised-oskused iseseisvaks eluks. Seneca on öelnud, et ühtedel elusolenditel on mõistus, teistel ainult hing. Kas meie tarkpeadel, kelle vahel õppekava kokkupanek pingpongipallina seitse aastat edasi-tagasi pendeldas, oli põhiküsimuses tõesti olulisi erimeelsusi, et arvestatava lõpptulemuseni ei küünitud, rääkimata mingist konsensusest? Või oli tegemist tühipaljaste ahnepäitsudega, kes isiklikust saamahimust ajendatuna olid nõus loobuma igasugusest aatelisusest ja lahti ütlema kas või oma vanematest ja kunagistest õpetajatest, et koguda vaid mammonat… mustade aegade tarbeks? Koguneski… üle kümne miljoni ja koguneb veelgi, kui uus haridus- ja teadusminister neid taas riigipiruka järele haarata laseb. Ega krahmajatest meil puudu tuleks.

Demokraatlikud põhimõtted töötavad vahel iseenese vastu, saagides seda oksa, mil rahvavõim istub. Kõlab igatahes kenasti, et õppekava koostamisse tuleb kaasata maksimaalselt laiapõhjaline tegijate ring, alates reaõpetajatest ja lõpetades ühiskonnateadlastega. Aga kui mõni ravim pidavat aitama paljude hädade vastu, siis ei tervenda see tegelikult ühtki haiget. Nii on ka õppekavaga. Kui üüratu hulk inimesi ajab üht ja sedasama rida, ei tule asjast midagi välja, sest üleüldises segadikus sikutab igaüks köit enda poole, nägemata põhieesmärki ja unustades enda maa ja rahva teenimise. Seepärast näib omajagu õigust olevat Lauri Leesil, kes arvas, et õppekava võinuks pigem koostada mõni üliõpilane oma kursuse- või lõputööna, muidugi pädeva juhendaja käe all. Ja seda ei tohiks teha ebaeetilised huvigrupid, kes üksteisele vaid pussnuge välgutavad.

Uut õppekava seitseaastakut pole enam vaja. Piisaks seitsmest nädalastki, mil seitsmeliikmeline erapooletute ekspertide grupp (nt Ülo Vooglaiu valvsa pilgu all) paneb kirja või vaatab üle senised üldpõhimõtted. Praktikuid selle töö juurde lasta ei tohi, sest nad ei suuda mõelda riiklikul tasandil, aga õppekava peab teenima just riigi, mitte koolide huve. Paraku kipuvad kooliinimesed ise võitlema ühiskonnakasulike põhitõdede vastu, sest praktikas on neid tülikas järgida. Uueks kvalitatiivseks hüppeks oleks vaja tõsist ümberõpet, mis konservatiivsele koolile pole kunagi meeltmööda. Ja miks just seitse? Kas või jonni pärast: kui viimased seitse aastat ei viinud meid seitsmendasse taevasse (7 on ju ometi õnnenumber), siis statistilise seaduspärasuse järgi peaks see meile lõpuks ka õnne tooma. Kui ei ole enam usku millessegi, siis olgu vähemalt ebausk. Kindlasti tuleks õppekava üldosas selgeks teha biheivioristliku ja kognitiivse õpetamispsühholoogia vahekord, milleta pole kuidagi võimalik luua tänapäevast õppekirjandust. Alles seejärel saaks teatepulga üle anda ainekavade koostajatele, kelle töö üle teostavad pidevat järelevalvet üldosa autorid.

Seitsmeliikmelised ainegrupid koostavad oma kavad, kusjuures ühe liikme ülesanne on ainult tagada ainetevaheline lõimumine ning pidada vastavat sidet teiste ainegruppidega. Ainekavu koostades tuleb pedantliku täpsusega arvestada üldosa nõudeid. Riskantne oleks rakendada ainegruppides seniseid tegijaid, kes vanas kramplikult kinni on. Selle kohta olgu toodud vaid üks näide emakeeleõpetusest. Biheivioristlikke, õige-väär-reaktsioonile toetuvaid lünkharjutusi ei taheta õpetuses kohe kuidagi vähendada, sest täita tundides üksnes lünki on äärmiselt mugav (loe: ajuvaba) ja õpetaja energiat säästev töövõte, mil pole mingit pistmist tõelise mõtlemise või loovuse arendamisega. Aga just viimati mainitud peaksid olema igas ainekavas aukohal. Paraku sellest kõigest küll räägitakse, kuid ellu viia ei suudeta. Äraostmatu ekspertgrupp suunab üldosale mittevastavad ainekavad halastamatult tegijaile tagasi, mis tekitab küll teatava viivituse, ent nõudlikkuseta ometi ei saa. Vajalikud pole üksnes õiged sammud, vaid oluline on ka nende järjekord.

Üldiselt kipub aga õppekava tähtsus olema kõvasti üle hinnatud, sest praktikas kulgeb kõik ikkagi omasoodu. Mingi kava ei õpeta kedagi kõige vähemaski, õpetavad ikkagi inimesed. Saagu uus õppekava milline tahes, õpetaja töötab talle meeldivaima õpiku järgi ning kui see ei peaks olema talle jõukohane, siis õpetab oma kõhutunde järgi, nagu on teinud seda aasta(kümne)id. Mingi täiendusõpe ei pane teda teistmoodi tööle, kui veri on aldis ainult vanale ja läbiproovitud maneerile. Ja kui ta nõutuks jääb, paljundab ta vanu lünkharjutusi, täites niimoodi oma tunnid. See on kurb paratamatus. Midagi otsustavalt muuta võivad vaid uued õpetajad, keda on kõrgkoolis algusest peale teistmoodi koolitatud.

Pole sugugi võimatu, et õilsate taotlustega õppekava koostamine toob ka tulevikus riigile miljonilisi kahjumeid. Seepärast võib olla isegi hea, kui džinn jääb edasi kõvasti suletud pudelisse ja muinasjutuvaim ei pääse välja meile paha tekitama. Vahest polegi uus õppekava see hariduse haldjas, kes peab „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma”?