Minu arust see arvamus, et tööle ei saa enam eriti inimesed, kes on üle 40 aasta vanad, seda mina pole küll tähele pannud. Jah, teatud töid on tõesti mingist east teha raskem või võimatu, kuid mina näen just seda tendentsi, et paljudes kohtades on tööl pigem ikkagi vanemad inimesed: kassateenindused, toitlustusteenused, puhastusteenused, väiksed poed, igasugu avalikud kohad nagu garderoobitädid või ametnikud, raamatukogutöötajad, trammijuhid ja teised.

Eks osalt on selle nähtuse põhjus, et tööjõud vananeb, rahvastik ka üldiselt vananeb ja pensioniiga järjest tõuseb. Olen ise ka üle 40 ja praegu töötu. Tööle saamisega ei tohiks siiski praegu Eesti turul probleeme väga suuri olla, selle põhjuseks on inimesed, kes on Eestist lahkunud ning seetõttu on nende töökoht vabaks jäänud.

Teine põhjus on aeg. Aeg siiski on pannud inimesed harjuma selle olukorraga, et on nagu on ja kui tööd ei ole, tuleb seda otsida. Inimene harjub ju kõigega, lihtsalt tuleb otsida ja leida sobiv koht. 90ndatel oli palju raskem, see oli uus olukord, igal inimesel pidi olema töö. Tekkis olukord, et tööd ei olnud ja inimesed ei saanud tööd teha ning oli igasugu probleeme. Nüüd on sellise eluga harjutud ning paljud on pidanud harjuma vaeselt elama, kuigi paljudel läheb ka väga hästi, vähemalt autode rohkust vaadates ning kuidas maju kerkib nagu seeni.

Aga nüüd siis minu tööotsimisest. Tundub, et mõned tööandjad on koos ajaga ka ajast maha jäänud. Tegelevad nad ju küll suure hulga töötajatega iga päev, kuid ikka tunduvad nad küllalt eluvõõrad ja inimestest kaugel. Minu arust peaks suurte loosungite loopimise aeg praegu üldiselt möödas olema. Minu jaoks on imelik, kui tööandja hüüab reklaamlauseid pärast minu endiste töökohtade avaldamist, et "Ja kuidas teile seal töötada meeldis?". Minu arust sellised hõisked peaks olema jäänud minevikku, inimesed ei saa üldse aru, mis ajas me elame.

Minu arust peaks praegune üldine õhkkond olema palju vabam, loomulikum ja inimlikum, kui see oli kunagi aastaid tagasi, kui tekkis igasugu firmasid. Näitlemise ajad võiks möödas olla. Mõne tööandja kohta tundub ka, et nad ei tea midagi Töölepingu seadusest või siis näiteks inimloomusest. Näiteks kui tööotsija avaldab mõne erisoovi töötingimuste kohta, siis tekib tööandjal automaatselt tõrge, ta isegi ehmatab ära, et inimene võiks mõne oma erisoovi avaldada, kuigi töölepinguga on sellised asjad kooskõlas. Tööandja peab looma töötajale sobivad tingimused tööks.

Ka mina avaldasin oma erisoovi, mis tööandjas kohe tõrke tekitas ning kui ma avaldasin ka veidi oma iseloomu kohta asju, et olen veidi selline kinnisem inimene, siis tööandja teatas kohe, et "Te ei ole siis meeskonnainimene!". Minu jaoks ka see meeskonnainimene on lihtsalt üks reklaamsõna, see on ka minu jaoks suhteliselt elukauge suhtumine inimesesse ja mitte üldse ajakohane. Võtame näiteks kasvõi saabuva Töövõimereformi, kus turule tulevad absoluutselt igasugu "karvased ja sulelised" ning kui praegusel ajal veel mõni tööandja kasutab erisoovidega inimeste kohta sellist väljendit, et see inimene pole järelikult meeskonnainimene, siis ta elab kuskil teises maailmas ning ei käi ajaga üldse kaasas.

Mis kõige hullem, tal puudub arusaam inimtüüpidest ja eripäradest. Minu küsimus on, et kas kinnine inimene ei kuulu meeskonda? Seda see tööandja ju väljendas. Minu arust puudub tal arusaam meeskonnast, mida see endast tegelikult kujutab. Kuidas saab see tööandja hakkama uues olukorras, kui tuleb tööle võtta erivajadustega või ka puudega inimesi? Sellisel juhul ju see tööandja ei ole asjadega end kursis hoidnud või kui erivajaduste ja soovidega inimesi hakatakse juba ennetavalt vältima ja tõrjuma, siis see Töövõimereform on ette läbi kukkunud ning toob kasu asemel kahju. Tõesti imelik, kui üks tööandja on nii eluvõõras või aktsepteerib ainult ühte tüüpi inimesi.