Töö telefonimüüjana — kogemus kogu eluks

Lugesin Delfist artiklit "Lõppematu häda udupakkujatega" ja panin kirja enda mõne aasta taguse loo mil töötasin ise vähest aega "udupakkujana"

Oli esmaspäeva hommik ja ma sammusin reipal sammul raamatukogu poole, et minna ajalehtedest värskeid töökuulutusi lugema. Olin seda mõnda aega teinud ja hakkasin tasapisi aru saama, et kui soovin suveks tööd leida tuleb koheselt tegutseda. Leida huvipakkuvad kuulutused ja neile kibekähku helistada. Kiiremini, kui keegi teine...

Lõin lehe lahti ja asusin usinalt kuulutusi läbi lugema. Sobivad kuulutused leitud umbes kümne ringis, kirjutasin need kontaktandmetega kaasavõetud paberilehele ja sammusin kodu poole.

***

Kodus hakkasin üleskirjutatud kuulutusi järge mööda läbi helistama. Mida rohkem kõnesid tegin, seda rohkem muutus mu meeleolu.

Jõudsin vaid lausuda et: "Tere hommikust! Olen (laususin nime). Ma märkasin tänases lehes teie poolt avaldatud tööpakkumise kuulutust. Kas töökoht on veel saadaval või olete juba kellegi sobiva leidnud"

Üksteise järel teatati mulle pikema jututa: "Vabandage, oleme juba kellegi leidnud" või "Kahjuks on meil juba piisavalt kandideerijaid, aga me kirjutame teie numbri üles juhuks, kui me ikkagi kedagi ei leia" jne.

Lehele oli läbi kriipsutamata jäänud vaid minu viimane üleskirjutatud kuulutus "Otsime telefonimüüjat".

Olin ka varem müüjana töötanud ja seega arvasin, et saaksin ka telefonide müügiga hakkama.

Helistasin antud numbril ja malbe naisehääl teatas: "Tööpakkumine on täitsa saadaval. Palun tulge homme hommikul sellel ja selle aadressil ja teeme väikese tööintervjuu, ja kui te sobite, siis võiksite koheselt tööle asuda."

Olin nagu seitsmendas taevas, kuid küsisin siiski: "Vabandage, kas te võiksite mulle siiski anda natuke rohkem infot töö kohta? Kui pikad on tööpäevad ja millised on konkreetsed töö ülesanded ja kas sellel tööl on ka kindel palk?"

Naisehääl telefonist vastas: "Tulge homme hommikul kell 8, siis saate vastused oma küsimustele. Seniks kohtumiseni."
Läinud ta oligi, telefonist kostus vaid kinnist tooni piip,piip,piip...

No mis see nüüd oli? Olin segaduses, polnud ma ju saanud vastuseid oma esitatud küsimustele, kuid siiski LÕPUKS ometi kutsuti mind tööintervjuule.

* * *

Öö läbi vähkresin voodis, saamata magada. Juba varahommikul hakkasin end sättima ja harjutasin peegli ees eelseisvaks tööintervjuuks. Tundsin, kuidas liblikad mu kõhus lendasid ja ärevus puges naha vahele, kuid midagi polnud parata, oli aeg minema hakata.

Leidsin õige maja ja astusin uksest sisse märkamata ühtegi poodi. Uksel ilutses silt Müügimeistrite AS. Peast käis läbi mõte - huvitav, kas olen sattunud kaupluse kontorisse?
Võtsin julguse kokku ja astusin sisse.

Seisin keset koridori. Vasakule ja paremale vaadates märkasin praokil ustest, et ruumid olid täidetud laudadega. Igaühele asetatud telefon ja lamp. Äkitselt kuulsin häält: "Siiapoole."
Naine kutsus mind ruumi, kus lisaks minule ootas n-ö intervjueerimist veel kolm naisterahvast. Tegelikult oli asi intervjueerimisest kaugel.

Naisterahvas seletas meile uutele, et millega on tegu: "Olete Müügimeistrite As-is. Kes veel ei tea, siis meie firma tegeleb telefoni teel müügiga, näiteks raamatud ja ajakirjad, palk on meil hea. On isegi töötajaid, kes teenivad üle 10 000 kuus kätte. Seda ainult siis, kui suudate hästi müüa. Aga ärge muretsege - miinimumi suudab igaüks teenida. Tööpäev on siis sõltuvalt vahetusest: üks on hommikune vahetus ja teine õhtune. Hetkel otsime töölisi hommikusse vahetusse, kes töötaksid 8.30-15.30. Kas olete nõus proovima?"

Mõtlesin vaikides: "Mida ma teen? See pole ju töö mida mina ootasin. Arvasin, et tegu on telefone müüva ettevõttega. Samas raha on ju vaja. Oh jumal, olen ju ise varasemalt mõelnud, et miks need telefonimüüjad mind pidevalt tüütavad? Samas tegu on kontoritööga ja ma ei peaks kuskil väljas külma käes töötama ..."

Otsustasin proovida, samamoodi nagu kaks teist naist. Ülemus ulatas meile neli paberilehte, millel ühel oli kirjas tekst, mida klientidele rääkida, alustades tervitusest. Ülejäänud kolmel lehel olid firmade nimed telefoninumbritega.
Sädistades teatas ta: "Hetkel müüme ajakirja, mis on suunatud rohkem ettevõtetele ja töötervishoiuga seotud isikutele, seega on meil firmade andmebaas, aga kui meil tulevad teavikud eraisikutele, siis kasutame eraisikute andmebaasi, ja lisaks neile ka telefoniraamatuid. Nüüd aga näitan ma teile, kuhu te võite istuda. Esialgu võite te ka käia teiste seljataga kuulamas, kuidas nemad klientidele juttu serveerivad. Nad on väga head müüjad. Ärge unustage: vaja on kätte saada tellija nimi ja aadress"

* * *

Hakkasin ka mina helistama klientidele esimesel päeval vudistades lehelt: "Tere päevast! Minu nimi on X ja helistan teile ajakirjast "Töötervishoid" Kas oleks võimalik rääkida inimesega, kes tegeleb teie firmas töötervishoiuga?"
Saades soovitu liinile esitasin nii veenvalt kui oskasin oma müügikõne. Mõne päeva jooksul olin suutnud maha kaubelda vajaliku arvu ajakirja aasta tellimusi. Samuti polnud mul enam vaja lehte, mille pealt teksti maha lugeda, kuna see oli jäänud pähe.

Peatselt sain teiste kontoris töötavate naistega rohkem tuttavaks. Naisi töötas erinevates tubades päevase vahetuse ajal kokku kuskil paarikümne ringis ja paljud neist rääkisid, kuidas need teevad seda tööd vaid hädapärast ja samas otsivad pingsalt ka uut töökohta. Samuti jagasid nad minuga nippe, kuidas endale rohkem raha teenida.

Üks vanem naine õpetas mulle: "Olen juba kaks kuud müünud seda ajakirja ja teeninud rohkem kui 10 000 krooni. Tegelikult on nii, et kui tellitakse ajakiri aastaks, saadakse kaks numbrit tasuta, aga mina ütlen neile, et kas sooviksite saada kaks tasuta proovinumbrit ja kui teile see meeldib tasute aastatellimuse arve, ja kui ei meeldi, siis ärge arvet tasuge ja saate vaid kaks numbrit."
Küsisin:"Aga nii ju ei saa, see on ju klientidele valetamine?"
Ta vastas:" Nemad ajagu enda asjad ise korda, peaasi, et mina oma raha kätte saan ja kui lahti lasevad siis on mul vähemalt piisavalt tagavara teenitud.".

* * *

Olin juba peaaegu 2 nädalat ajakirju müünud. Minuga samal ajal tööle tulnud naised olid juba lahkunud. Tuli sisse päevi kus müüsin 3-10 ajakirja aastatellimust päevas, kuid ma tahtsin seda ausalt teha. Paljud inimesed keeldusid koheselt jäädes viisakaks. Mõned sõimasid. Ja osad polnud lihtsalt huvitatud. Paljud tahtsid teada ,kus kohast on nende telefoni number saadud ja ütlesid, et nad on korduvalt palunud oma number kustutada.

Siis aga juhtus ühel päeval minuga telefonimüüja õudusunenägu - ma ei suutnud ühtegi ajakirja tellimust müüa. Ülemus oli üpris pahur.
Tuli teine päev ja ma müüsin vaid ühe tellimuse. Ülemus tahtis teada, miks ma vaid ühe tellimuse suutsin saada?
Kolmandal päeval viis ülemus mind istuma naise kõrvale, kes oli mulle varasemalt nõu andnud "udujuttu" ajada.
Naine kõrvalt ütles ülemuse lahkudes: "Näed mul on juba tellimus. Ma ütlen sulle tee nagu mina ja saad kiita."

Mina aga keeldusin klientidele udujuttu ajamast.

Õhtul pabereid ülemusel viies olin suutnud maha müüa vaid 2 tellimust, mille peale ülemus ütles - sa tead, et 3 on norm. Sa räägid hästi ja alguses müüsid hästi, aga ma ei hakka enda kontoris pidama inimest, kes nii vähe müüb. Sa oleks pidanud oma naabrist eeskuju võtma, vaata kui palju tema suutis täna müüa. Seega ma lõpetan sinuga töölepingu. Ära homme tööle tule. Ja tegelikult - ma ei tee su tööraamatusse üldse märget, et sa siin töötasid, sest see tuleb sulle endale kasuks, kuna sa töötasid siin nii lühikest aega. Oleks sa siis siin töötanud pool aastat või rohkem siis veel...

* * *

Kokkuvõtteks tahan öelda, et nüüd ma vähemalt tean, mida tähendab telefonimüüja töö ja see pole sugugi lihtne. Päevas võid saada mitukümmend korda sõimata ja juhul, kui sa midagi ei müü, näidatakse sulle lihtsalt ust. Õppisin sellest kogemusest palju ja suhtun telefonimüüjatesse hoopis teisiti. Ma ei pea silmas seda, et ma neilt nüüd kaupa ostan, vaid seda, et ma keeldun viisakalt.